Jooksmine

Möödunud aasta oli kahtlemata minu jaoks üks eriline aasta. Täitsin ühe oma unistuse ja jooksin oma esimese maratoni. Unistusi on mul veel, tegelikult on neid päris palju.

Teema, millest tahan rääkida, on aja iseendale võtmine. Olgu selleks siis jooksmine, jalutamine või näiteks mõne raamatu lugemine.

Oh sa poiss, oli see vast üks äge jooks. Lihtsalt energia oli nii hea sellel rajal, et ma vahepeal tantsisin ja viskasin näppe. Peaaegu terve tee oli mul nägu naerul.

Peale maratoni läbimist ja õhtul Tartust koju jõudes oli mu keha tohutult väsinud, aga naljakal kombel mu vaim oli nii ergas. Ma naljatasin lähedastele ja tuttavatele, et maraton avas minus nagu mingid tšakrad 😀. Mina naudin aina rohkem jooksmist ja teen seda südamega.

Minu esimene maraton. Kui ma enne poolmaratoni ei olnud oluliselt närvis, siis nüüd nädal enne maratoni tuli korralik närv sisse. Jõudsin Raekoja platsile punasele vaibale ja tõstsin käed nagu oleksin olümpiakulla võitnud.

Minu teekond maratonini algas ühest raamatust, mida ma lugesin mõned aastad tagasi. Raamatutest inspireerituna hakkaski idanema minu peas mõte, et ühel päeval jooksen maratoni. Minu treeningud ei läinud sujuvalt, tekkis ka takistusi.

Ma olen terve elu olnud suhteliselt spordikauge inimene. Jooksmine tuli minu ellu alles umbes 30- aastaselt. Tõeline jooksja sai minust 2022 aasta kevadel, kui hakkasin oma esimeseks maratoniks treenima.