Ongi kohe kohe lõpule jõudmas aasta 2023 ja juba ootab ukse taga pingsalt aasta 2024. Mõtlesin, et teen täna sellise postituse, kus teen kokkuvõtte oma aastast. Vaatan üle, mida ma teinud olen sellel aastal ja mille eest ma tänulik olen. Igas meie päevas leidub rohkelt hetki ja sündmusi, mille üle võime tunda tänulikkust.

Kokkuvõtvalt elu peale maratoni on läinud kiirelt. Palju on peas uusi plaane ja ideid ning unistusi. Kindlasti uuel aastal plaanis joosta taas maratoni, aga veel ei tea kus ja millal. Eks elu näitab, kuhu ja millal mu jalakesed suunduvad. 😀 Vahel ma vaatan pilte ja videosid Gran Canaria maratonist ning tuleb selline igatsus peale. See oli ikka üks imeline kogemus!

Uskumatu, ongi tehtud minu teine maraton! Alates jaanuari kuust, mil panin paika, et lähen Maspalomase maratoni jooksma, olen oodanud seda hetke ja nüüdseks ongi see läbi. Natuke nagu kurb ja samas ka hea tunne, et saab nüüd veidi vabamalt võtta.

Ma ei ole siin kaks nädalat midagi kirjutanud ja mõtlesin, et nüüd võiks end kokku võtta ja midagi kirja panna😀. Nagu postituse pealkirjast näha, siis maratonini on kaks nädalat veel jäänud. Tegelikult juba veidi vähem. Kohe saabki kakskümmend nädalat treeningkava täis. Raskem on selja taga, sest hetkel käes maratoni teiper.

Selline see jooks on, õpetab meile, et elu tõeline väärtus peitub eesmärkides, mida seame, ja nende sügavas tähenduses. See on tee, kus iga samm, hingetõmme ja higi tilk räägib meile, et rõõm ja rahulolu tulevad just sellest, kui me elame iga hetke täielikult ja tähendusrikkalt. Sest jooksmine on rohkem kui lihtsalt kiirus või kaugus, see on elu ise, mis meid õpetab.

Oli vast üks tormine nädalavahetus. Tegelikult ju torm veel möllab ja loen siin järjest kuidas igal pool üle Eesti on elektrikatkestused ning puud lendavad. Ja peale puude on veel lennanud katuseid ja majade fassaade, mis on päris õudne. Õnneks minule torm kahju pole teinud, laupäeval sai tormi trotsides isegi poolmaraton Tartus läbitud.