Uskumatu, ongi tehtud minu teine maraton! Alates jaanuari kuust, mil panin paika, et lähen Maspalomase maratoni jooksma, olen oodanud seda hetke ja nüüdseks ongi see läbi. Natuke nagu kurb ja samas ka hea tunne, et saab nüüd veidi vabamalt võtta. Mul on selline tunne, nagu oleksin maratoni jooksnud juba kuu aega tagasi või rohkemgi veel.

Juba järgmine päev peale maratoni oli tunne, nagu see sündmus oleks väga ammu olnud. Ainult kanged jalad ja keha andsid märku, et eelmine päev vist sai joostud 42 km.😀 Öösel andis veel parem puus tunda, mis on mu nõrk koht. See valutas juba viimased kuu aega, aga õnneks rajal olles see tunda ei andnud.

Päikesetõus meie hotellitoast vaadates

Aga jah, ajaga olid reisil olles kummalised lood, see libises kui liiv sõrmede vahelt. Päike loojus samuti juba kell 18 paiku. Õhtud olid sellel saarel imelised ja hommikud veel imelisemad. Ma armastan päikeseloojanguid ja päikesetõuse. Nendest ei saa mul isu kunagi täis.

Gran Canariale jõudes tervitas meid päike ja 30 kraadine soojus. Peab tunnistama, et ma väga ootasin seda sooja ja päikest. Enne maratoni oli meil aega seda kõike nautida kaks ja pool päeva. Sai nauditud rannamõnusid ja hullatud soolaste ookeani lainete vahel, mis olid kohati isegi veidi ohtlikud.

Maraton oli pühapäeval ja reedel käisime oma stardinumbrite järgi. See oli juba elamus omaette, korralik melu ja hunnik jooksusõpru erinevast rahvusest koos. Mäletan, et pildistasime emaga ning meie juurde tuli üks Itaalia mees ja pakkus lahkelt, et teeb meist koos pilti. Seejärel muidugi pidime temast pilti tegema.😀 Pildid tulid nii head tema arvates, et ta pakkus vastutasuks, et teeb meist veel pilte. Nii ma siis seisin seal nagu kuulsus ja lasin end pildistada. 😀

Veider oli see, et mul ei olnud tunnet sees, et kohe kohe on maratoni päev käes. Isegi mitte ärevust ei olnud sees. Ja selleks, et seda tunnet saada, läksime emaga päev enne maratoni 3 km jooksule. See toimus samas kohas, kus maratoni start ja finiš oli. Sellest sai osa võtta täiesti tasuta ja liskas veel sai igaüks t-särgi. Osavõtjaid oli väga palju nii noori kui vanu ja isegi neljajalgseid sõpru.

Emaga 3 km jooksul

Saime sealt hunniku positiivseid emotsioone ja aimduse, mis meid maratonil ees ootab. Ees ootas ekstreemne maraton, sest soojakraadid küündisid üle 30 kraadi ja päike siras hommikust õhtuni. Ma polnud ammu näinud nii sinist taevast. Alles meie reisi viimasel päeval nägime pilvist taevast, aga troopiline soojus ei kadunud siiski kusagile.

Ja jõudiski kätte maratoni eelne õhtu. Vaikselt hakkas ärevus sisse pugema, aga siiski veel väga vaikselt. Öösel ma väga magada ei saanud, sest nii palav oli ja  millegipärast ma magasin üldse seal kehvasti. Võibolla oli asi voodis, sest kui ma eelviimasel päeval kolisin diivanile magama, siis magasin tunduvalt paremini. Hommikul kell 5 oli meil äratus, et putru keeta ja leiba luusse lasta. Kell 8 oli maratoni start ja takso viis meid kohale. Kogu Maspalomase linn oli varahommikul täis jooksjaid ja ootusärevust.

Päikesetõus enne maratoni

Ärevus puges sisse ka minule aina tugevamini ja jõudis kohale, et nüüd ongi see hetk kohe käes. Veel enne starti tervitas meid imeilus päikesetõus, mille taustal kõik jooksjad end pildistasid. Ja antigi stardipauk ning 42,2 km pikkune seiklus võis alata.

Veel päris alguses hoidis ema minuga ühte tempot, aga õige pea jäi maha. Ma veel lugesin talle sõnad peale, et ta võtaks hästi rahulikult ja kiiret pole. Ikkagist tema esimene maraton ja veel sellise kuumusega. Lisaks ta polnud korralikult  trennigi teinud. Samal ajal kui ma emale õpetussõnu andsin, jooksis meist mööda üks Eesti tüdruk ja tervitas meid. Tema jooksis maratoni kahe peale. Seal sai joosta kahekesi koos nii, et üks jookseb 21,1 km ja teine jooksja siis teise ringi.

Sinine taevas ja 31 kraadi

Meie emaga aga jooksime täis maratoni ja kaks korda sama ringi. Esimene ring oli väga lihtne ja ma suutsin hoida keskmist tempot 5:50 km. Nelja tunni tempomeister oli mul koguaeg silmapiiril ja ma hodisn end meelega natuke tagasi esimesel ringil. Minu eesmärk ja soov oli saada lõpuajaks 3:59 ja esimesel ringil ei tundunud see üldse võimatu. Jalad olid väga kerged ja enesetunne väga hea.

Aga siis jõudsin ma teisele ringile ja sain aru, et see ei lähe nii libedalt. Päike siras juba kõrgemalt ja kuumus oli meeletu. Rajal oli iga 2,5 km tagant joogi- ja söögipunkt ning jagati veepudeleid. Mul oli vist peaaegu terve aeg pudel käes, millest osa kallasin suhu ja osa endale kraesse või pähe. Lõpuks olin kaltsmärg, aga see oli ainuke võimalus kuidas see kuumus üle elada. Vahepeal olid rajal ka kastmissüsteemid ja kui nendest läbi jooksid, siis see oli nagu taevane õnnistus.😀

Teisel ringil ma olin juba lootusetult kaotanud nelja tunni tempomeistri ja püüdsin kinni 4:15 tempomeistri. Selles tempos tiksusin ma tükk aega, sest seda juhtis üks väikest kasvu hispaanlasest naisterahvas, kes oli väga häälekas ning väga positiivne. See positiivsus ja energilisus andsid jõudu ja tuge, et edasi minna, sest selleks ajaks oli mul juba väga raske. Kuskil alates 30 km-st tabas mind maratoni haamer ja sain aru, mida tähendab see jutt, et maraton algab alles 30 km-st.

Ma ei mäleta, et esimene maraton oleks nii raske olnud või olin ma lihtsalt unustanud. 😀 Mul isegi vahepeal läks kergelt süda pahaks, mille ma arvan võib ajada geelide kraesse, mida rajal ohtralt manustasin. Üritasin siis endale sisestada kuidagi, et mul hakkab kohe hea ja läheb üle ja läkski. 😀 Mõtetel on suur jõud nagu öeldakse. Lisaks tundsin ma vahepeal kerget peapööritust ja jälle sisendasin ma endale, et kõik on hästi ja üritasin võimalikult palju vett tarbida.

Playa del Inglesi rand

Kuskil 35 km juures ma leidsin uuesti energia üles ja mul hakkas igav ning panin mööda 4:15 tempomeistrist. Ja taas lõpupoole väsisin ma ära ning mu jalad ei tahtnud enam sõna kuulata. Nii ma siis jooksin taaskord koos hääleka hispaanlasest tempomeistriga, kes vedas mind finišini välja. Ta oli nii positiivne ning tema ergutused ja energiline olek kandsid mind lõpuni välja.

Ja siis see jõudiski kätte, kauaoodatud finiš. Kuskil 500 m enne lõppu hakkas mulle kohale jõudma, et kohe ongi tehtud. Tundsin kuidas muutusin emotsionaalseks ja silmad läksid märjaks. Mul oli kaasas GoPro kaamera, et jäädvustada seda erilist sündmust. See kaamera on hea väike ja mahtus mul ilusasti pükste taskusse. Võtsin kaamera välja ainult vahepeal, et jäädvustada mõningaid hetki.

Ja nüüd vahetult enne finišit tegin seda samuti. Jooksin selle pisikese ja energilise tempomeistri järgi nii kuidas veel jalad kandsid ning käes oli mul kaamera.  Samal ajal üritasin toime tulla oma emotsioonidega, pisarad voolasid mööda põski alla ja ma ei suutnud ega tahtnudki end tagasi hoida. See oli nii vabastav ja hea tunne. See on maailma parim tunne! Sellel hetkel unustad sa kõik muud muremõtted ja sa oled täielikult kohal siin ja praegu. Ja see õnnetunne ja rahulolu saavutuse üle. See kaalub üle kõik need pikad ja rasked trennid.

Mina poseerimas Itaallasest fotograafile 😀

Finišisse jõudes näitas tabloo aega 4:15:39. Koputasin oma tempomeistrile õlale ja lõin temaga tänutäheks käed. Ta õnnitles ja kiitis mind saavutuse eest oma valju ja energilise häälega. Koperdasin kuidagi oma raskete ja valusate jalgadega edasi telki, kus pakuti süüa ja juua. Leidsin ühe varjulise koha palmipuu all ja taaskord muutusin emotsionaalseks. Istusin seal üksinda ja lihtsalt tönnisin, aga need olid puhtalt õnnepisarad. Üks naine vaatas mind nii kurva näoga, et ta vist arvas küll, et ma olen õnnetu. 😀

Võtsin siis lahti oma telefoni, et vaadata äpist kus maal minu ema on. Ma olin natuke mures tema pärast, sest kuumus ja esimene maraton ikkagist. Aga minu üllatuseks ei olnud ta väga kaugel. Helistasin siis talle, et öelda veel julgustavad sõnad, et ta ikka lõpuni vastu peaks. Üritasin kuidagi sealt puu alt püsti saada, aga see tundus algul päris võimatu. 😀 Tundsin end nagu saja aastane, aga kooserdasin emale vastu raja äärde. Ema aeg tuli üllatavalt hea, ma olin kohe päris üllatunud. Seitse sekundit alla 5 tunni, nii et tuli ikkagist 4:59. Ise ta oli muidugi õnnetu, oleks tahtnud veel paremat aega. 😀

Maspalomase liivaluited

Järgnev öö oli veidi rahutu. Maratonist olid veel emotsioonid, mis ei lasknud magada. Lisaks veel valutas mu parem puus ja alaselg. Aga juba järgmisel päeval otsustasime me, et ei jää passima, vaid lähme ikka veel välja  ja avastame ümbrust. Kõndisme kokku 10 km mööda Playa del Inglesi randa ja Maspalomase liivaluiteid, mis meenutavad kõrbe. Õhtuks olid juba jalad päris head ja puusavalu kadunud ning selg palju parem.

See hetk, kui ma üksinda tönnisin õnnest 😀

Viimasel päeval läksime Palmitos loomaparki, mis oli väga äge. Seal nägime delfiine ja saime neid katsuda. See oli minu ema üks elu unistusi. Ta täitis sellel reisil kaks unistust. Kohtus delfiinidega ja jooksis elu esimese maratoni, mis on minu arvates nii vinge! Unistused ongi selleks, et neid täita. Me tuleme siia ilma, et kogeda, õppida, näha, tunda, kuulda, jagada, luua ja täita oma missioone. Mina usun, et unistuste täitmine meie elus on ülioluline.

Palmitos park

Kuigi ma ei saavutanud oma eesmärki lõpetada maraton ajaga 3:59, siis vaatamata sellele olen ma õnnelik ja mega tänulik sellele kogemusele. Ma parandasin oma esimese maratoni aega 24 minuti võrra  ja seda ekstreemsetes tingimustes. Lisaks on mul hetkel eraelus meeletult palju stressi, mis mõjutas mu jooksutrenne. Kõigele sellele lisaks kimbutab mind jätkuvalt rauapuudus ja raud mängib väga olulist rolli sportliku soorituse puhul.

Õnnelikud maratoonarid

Aga ma tean, et ma olen võimeline enamaks ja ma kavatsen vaikselt ja tasapisi liikuda selle poole. Jooksmine on ja jääb minu elus väga tähtsale kohale. See on muutnud minu elu tohutult palju ja andnud nii palju elule juurde.

Ma olen terve elu tundnud, et tahan tegeleda millegagi, mis on minu kirg ja mida ma naudin. Leidsin selle kire lõpuks jooksus. Ja isegi kui ma pole just kõige kiirem jooksja, siis see ei morjenda mind. Ma ei jookse ainult selleks, et taga ajada mingit kindlat aega. Ma jooksen, sest see on minu teraapia ja jooksuvõistlustel finišis tunnen ma end tõeliselt elavana. Seda tunnet, mis valdab finišijoont ületades, ei oska lihtsalt kirjeldada. See on sõltuvust tekitav ja võibolla igaüks ei pruugigi ega peagi sellest aru saama.

Jooksurajal näeme!

Autor: Gerda

Olen kunagine spordikauge naine, kellest tänaseks on saanud heas mõttes trennisõltlane. Peale oma elu esimese maratoni läbimist olin täis eufooriat ja õnnetunnet. Istusin maha ja kirjutasin kõik välja, mis minu seest tuli. Endalegi üllatuseks avastasin, et ma naudin kirjutamist ning sündis mõte hakata blogi pidama.

Minu järgmised võistlused