Ma ei ole siin kaks nädalat midagi kirjutanud ja mõtlesin, et nüüd võiks end kokku võtta ja midagi kirja panna😀. Nagu postituse pealkirjast näha, siis maratonini on kaks nädalat veel jäänud. Tegelikult juba veidi vähem. Kohe saabki kakskümmend nädalat treeningkava täis. Raskem on selja taga, sest hetkel käes maratoni teiper. Kes ei tea, mis see on, siis lihtsustatult öeldes tähendab see treeningmahtude vähendamist. Paljud arvavad, et kui oma treeningmahtusid vähendada, siis jooksuvorm halveneb. Aga see on vale arusaam. Teaduslikud uuringud tõestavad, et treeningmahu vähendamine enne võistlust hoopis parandab jooksuvormi. Vähenenud treeningmahud suurendavad lihaste glükogeenivarusid, mis on jookmisel kütuseks. Teiper ja süsivesikuterikas dieet võib suurendada glükogeenivarusid kaks korda, mis on vajalik, et kauem vastu pidada.

Kuidas mul siis läheb maratoniks valmistudes? Peab tunnistama, et mitte just kõige paremini. Olen viimaste nädalate jooksul vähendanud oma treeningmahtu rohkem kui kavas oli, kuna keha andis märku, et vajab puhkust. Olen vahele jätnud mõned jooksud treeningkavast. Tundsin viimasel ajal, et mu parem puus ja jalg annab tunda. Vahepeal isegi lonkasin peale jooksu. Siis sain aru, et pean midagi ette võtma. Hakkasin rohkem samal ajal venitama ja massaažirulliga rullima. See viimane on väga hea asi, kui lihased on pinges. Ma olen muidugi laisk ja peaksin tihedamini rullima ja venitama. Teen seda rohkem nädalavahetustel peale pikka jooksu. Argipäevade õhtutel peale jooksutrenni olen nii väsinud, et hea kui pessugi jaksan minna😀. Okei, nii hull asi pole, aga väsimus on õhtuks korralik ja muud kohustused ka vajavad täitmist. Ja siis vaatadki, et saaks vähemalt jooksutrenni tehtud ning venitamine jääb unarusse.

Nädalavahetuse pikk jooks-ilm oli imeline!

Teiseks põhjuseks miks ma olen oma treeningmahtu vähendanud on see, et mul oli meeletu väsimus. Tegelikult on siiani ja hetkel elus keeruline ning stressirohke aeg. Pideval stressitasemel on tugev mõju sportlikule sooritusvõimele. Keha ei tarvita toitaineid enam nii, nagu ta teeks seda tavaolukorras, mis tähendab, et sa ei saa oma kütust põletada täisväärtuslikult, ja see langetab sinu füüsilist võimekust. Toitainete omastamise kõrval on spordis ka oluline roll füüsilisel taastumisel ja hea kvaliteediga unel. Pideva stressi all on ka uni häiritud ja see mõjub taastumisele. Unega mul selles mõttes probleeme pole, aga unetundidest jääb küll teinekord puudu. Aga see on mu oma viga ka, et päris tihti hilistundideni üleval passin.

Hetkel on mu olukord selline, et puusavalu otseselt ei ole, aga lihased on puusa piirkonnas nagu hästi pinges ja valusad.  Vahel on selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud😀. Kõik kohad on nii kanged ja jäigad. Aga see vist käibki maratoniks treenimise juurde. Või olen mina nii hädine 😀. Teine asi, mis ma olen märganud, minu tempojooksud ja lõigud on nii aeglased. Ma lihtsalt ei jaksa kiiresti joosta. Enda arvates ma olen jube kiire, aga kui ma vaatan pärast oma tempot, siis kell ütleb midagi muud.  Seetõttu ma olen viimasel ajal peast visanud ka selle 3:59 maratoni aja. Tuleb, mis tuleb see aeg, aga rajal olles ma luban, et ma annan endast parima. Ma ei lähe oma teist maratoni lihtsalt läbi tegema, vaid ikka pingutama.

Vaatasin veel, et mis ilma lubab järgmiseks nädalaks Gran Canariale ja ma pidin šoki saama 😀. Hetkel näitab järgmisel nädalal kuumalainet, kuni 29 kraadi sooja. Ma ei ole sellega arvestanud. Kui ma maratoniks kohta valisin, siis vaatasin, et sellel ajal peaks olema seal keskmine temperatuur pluss 21 kraadi. Tundus nagu enam vähem okei ja ma tahtsin soojas joosta. Aga mitte nii soojas 😀. Peab lihtsalt lootma, et ilmateade valetab või selleks ajaks kuumus leeveneb.

Tänane postitus tuli nagu natuke hädaldamise moodi, aga öeldakse, et räägi mure ära, siis hakkab kergem. Ja natuke nagu hakkas ka 😀. Aga ega kõik ainult halvasti ei ole ka tegelikult. Olgugi, et hetkel elus keerulisem ja stressirohkem aeg ning väsimus ja muud hädad, siis tegelikult on jooksmine minu jaoks üks päästerõngas. Ilma selleta ma ei kujuta enam oma elu ette. Jooskmine aitab leida tasakaalu ja kergendust isegi kõige raskematel päevadel. Jooks on minu vaimse heaolu tugipunkt ning see muudab mind enesekindlamaks ja tugevamaks.

viimane pikem jooks

Igatahes ootan juba maratoni starti ja mis seal salata, sooja ja päikest samuti. Ehk annab see energiat ja positiivsust juurde, et see pikk ja pime aeg üle elada. Juba järgmine kolmapäev lendan ma Eestist ära. Minuga koos tuleb minu ema, kes on endale pähe võtnud, et jookseb koos minuga maratoni. Nii nagu tütar ees, nõnda ema järgi 😀. Ma küll üritasin teda ümber veenda, kuna ta pole väga trenni teinud, aga ta on üsna jäärapäine ja mind ei tahtnud kuulda võtta. Ta on üks sitke naine ja ma usun, et küll ta selle läbi teeb. Iseasi kui palju ta seda naudib. Sest ilma korraliku eelneva ettevalmistuseta pole maraton väga meelakkumine. Mitte et maraton seda üldse oleks. 

Ega siin muud ei olegi, kui veel viimased trennid teha ja üritada puhata ning mitte stressata. Järgmine nädal saab veel hakata süsivesikuid laadima. See on minu lemmik osa 😀. Ma kindlasti veel teen ühe postituse enne maratoni ja annan teada, kuidas veel viimased päevad enne maratoni läheb. Minu start juba 19. november Gran Canarial Maspalomases.

Jooksurajal näeme!

Autor: Gerda

Olen kunagine spordikauge naine, kellest tänaseks on saanud heas mõttes trennisõltlane. Peale oma elu esimese maratoni läbimist olin täis eufooriat ja õnnetunnet. Istusin maha ja kirjutasin kõik välja, mis minu seest tuli. Endalegi üllatuseks avastasin, et ma naudin kirjutamist ning sündis mõte hakata blogi pidama.

Minu järgmised võistlused