Tõelise rahuloluni viivad eesmärk ja tähendus, mitte edu.

Neli nädalat on stardijooneni jäänud. Nelja nädala pärast stardin ma Gran Canarial Maspalomase maratonil. Minu esimene välismaa maraton. Ma loodan, et neid tuleb palju. Mul on unistus osaleda kunagi kõikidel maailma suurimatel maratonidel. Ja muidugi ka väiksematel. Ühesõnaga ma unistan sellest, et reisin ja kogun maratone üle kogu maailma. Tundub, et ma pean vist leidma sponsori endale, sest see jooksmine läheb kulukaks 😀. Aga unistama peab ju suurelt ja see on tasuta.

Veel on natuke pingutada ja tõsisemalt trenni teha. Viimased kaks nädalat olen tundnud pidevalt väsimust ja kõik kohad valutavad 😀. Okei, no mitte ei valuta, aga kanged on. Ma olen muidugi kehv venitaja ka. Peale jooksu peaks korralikult venitama, aga mina igakord ei tee seda. Mul on isegi massaažirull, aga seda kasutan ka vähem, kui võiks. Ühesõnaga laisk olen selle koha pealt veidi 😀. 

Väsimus on ilmselt tingitud sellest, et mul on rauapuudus ja hetkel on treeningmaht  suur. Lisaks elu pressib peale ja on palju stressi. Eelmise nädala pikk jooks oli minu jaoks kuidagi nii raske. Mul ei olnud energiat ja tahtmist seda teha. Jah, ka mina ei taha alati minna jooksma. Vahel peab end sundima, aga pärast on hea tunne, et tehtud sai. Viimased kaks nädalat on kuidagi väga raske olnud, nii vaimselt kui füüsiliselt. Olen hakanud endas kahtlema ja ma pole võtnud jooksmist naudinguga.

Leidsin tee pealt ühe poni

Täna käisin taas pikal jooksul ja jooksin 30 km. See oli mu maratonikava pikim jooks. Ilm oli päikseline, aga päris külm oli ja vahepeal pidin võitlema jäise tuulega. Energiat oli ja enestunne samuti hea. Kuulasin täna joostes audioraamatut. Tavaliselt kuulan pikal jooksul muusikat, aga mõtlesin, et äkki raamat aitab keskenduda ja siis ma ei mõtle sellele, et kui palju mul veel joosta on 😀. Mina veel pole sinna jõudnud, et päris ilma kõrvaklappideta jooksen. Ma tean, et osad soovitavad seda ja ma olen vahel seda teinud, aga kuidagi imelik on. Muidugi võistlustel ma ei pane kõrvaklappe, aga siis on olukord ka hoopis teine.

Kuulasin raamatut-“Mõtle nagu munk”- Jay Shetty. Jäi kummitama üks lause- “Tõelise rahuloluni viivad eesmärk ja tähendus, mitte edu.” Mul on peas olnud algusest peale mõte, et tahan joosta oma teise maratoni 3 tundi ja 59 minutit. Kuid viimasel ajal olen mõistnud, et tõeline rahulolu tuleb just sellest, et iga samm ja treeningu hetk on tähendusrikas. Minu eesmärk ei ole ainult numbrites, vaid ka selles, kui palju ma õpin, kasvan ja naudin seda teekonda. Maraton on palju enamat kui mingi aja püüdmine-see on võimalus leida tähendus ja rahulolu. Ära kunagi unusta, et tõeline rahulolu saabub eesmärkide ja nende tähenduse kaudu, mitte ainult edu mõõtes.

Peale pikka jooksu rahulolev😀

Sain aru, et olen liialt olnud kinni selles maratoni ajas. Tundsin väsimust ja energiapuudust ning mu trennid ei läinud nii nagu tahtsin. See pani mind end tundma halvasti ja tundsin endas pettumust. Nüüd aga mõistan, et vaja on õiget mindseti. Ja ma ei tohi kaotada naudingut ja rõõmu jooksmisest. Sest see on ju see miks ma seda teen. No ja muidugi see tunne kui jõuad finišisse, see on sõltuvust tekitav. See on see põhjus miks ma tahan maratoni joosta. Ma tahan taas tunda seda rahulolu ja õnnetunnet. Öeldakse ju, et mida suurem pingutus, seda suurem rahulolu. Peale oma esimest maratoni olin ma nii õnnelik ja rahulolev, et ma ei mäletagi millal end nii viimati tundsin. Ja ma tahan veel seda tunnet. See on tunne, mis paneb sind tundma elusana.

Selline see jooks on, õpetab meile, et elu tõeline väärtus peitub eesmärkides, mida seame, ja nende sügavas tähenduses. See on tee, kus iga samm, hingetõmme ja higi tilk räägib meile, et rõõm ja rahulolu tulevad just sellest, kui me elame iga hetke täielikult ja tähendusrikkalt. Sest jooksmine on rohkem kui lihtsalt kiirus või kaugus, see on elu ise, mis meid õpetab.

Jooksurajal näeme!