Tormine seiklus Tartu linnamaratonil

Oli vast üks tormine nädalavahetus. Tegelikult ju torm veel möllab ja loen siin järjest kuidas igal pool üle Eesti on elektrikatkestused ning puud lendavad. Ja peale puude on veel lennanud katuseid ja majade fassaade, mis on päris õudne. Õnneks minule torm kahju pole teinud, laupäeval sai tormi trotsides isegi poolmaraton Tartus läbitud. See oli üks meeldejääv kogemus. Aga jäin ellu ja ma arvan, et sain kogemuse võrra rikkamaks.

Eelmine nädal jäi mul blogi kirjutamine vahele. Tundsin lihtsalt, et pole motivatsiooni ja energiat kirjutada. Ma teen seda ju hobikorras ja sellepärast, et mulle meeldib kirjutada. Ma ei näe mõtet end sundida, kui tahtmist ei ole.

Maratoni trennid lähevad plaanipäraselt ja maratoni kuupäev aina läheneb. Nagu ma eelmisel korral kirjutasin, siis olen tundnud kerget väsimust ja andsin vereproovi. Sain teada, et mu hemoglobiin on 113, mis on ilmselgelt vähe. Seda oli arvata, sest ma olen terve elu võidelnud aneemiaga. Ega ma muud soovitust ei saanudki, kui proovida teist rauapreparaati. Ausalt öeldes ma ei julge midagi muud proovida. Leidsin endale mõni aeg tagasi Nõgeli Superraua-see toode on ainuke, mis minu kõhule sobib ja seal on 60 mg rauda. Tean veel seda, et rauda peaks võtma üle päeva, siis imendub paremini. Ega siin muud vist ei olegi, kui pean rohkem oma toitumist jälgima ja superrauda edasi krõbistama.

Õnneks enne Tartu poolmaratoni oli mul enesetunne enam vähem ja energiat ka oli. Sõitsin reede õhtul juba Tartu ja osalesin ka Friday Night Runil, mida korraldatakse Tartu linnamaratoni raames. See jooks toimub õhtul kell 21 ja distants on ainult 4 km. Mõtlesin, et väike soojendus enne poolmaratoni ei tee paha 😃. Pean mainima, et väga äge üritus oli. Raekoja plats oli täis valgusshowd ja taustal energiline muusika, mille saatel oli hea soojendust teha.

Peale seda sai maandutud ühe tuttava juures Tartus ja algas jooksjate pidulik söömaaeg 😃. Kõigepealt burgerid ja siis hunnikutes sefiiri ja kooki. Laadisime end korralikult süsivesikutest täis, et ikka järgmisel päeval oleks jaksu ja energiat joosta. Ainult et magama jääda oli raske, sest kõhukesed olid liiga täis 😃. Nii saigi magama jäädud üsna hilistel tundidel. Mis muidugi enne tähtsat jooksuüritust ei ole kõige parem, aga no kui seltskond ja toit on hea, siis mis sa ikka teed. 

Hommikul ärgates möllas väljas juba torm, aknast välja vaadates ei tahtnud ma kuidagi nina välja pista. Maratoni start algas 9.30 ja sellel ajal tuli taevast paduvihma. Poolmaratoni start oli kell 11 ja selleks ajaks jäi vihm järgi ja isegi päike piilus vahepeal välja.

Sõime kõhud korralikult pudrust täis ja manustasime veel erinevaid dopinguid 😃. Ei, me ei kasutanud keelatuid dopinguid, vaid ikka lubatud 😃. Ma avastasin enda jaoks mõni aeg tagasi sellise toote nagu Peedipulber+Ganoderma . See aitab vastupidavust suurendada, sisaldab peedijuure mahla ja supertoite nagu Ganoderma seen ning riisikliid. Lisaks on see rikastatud bifidobakteritega ja laktobatsillidega, mis on kasulikud meie soolestiku mikrofloorale. Segad vee või mahlaga ja ei maitse üldse nagu peet.

Ma ei tea kas see on platseebo, aga mina tunnen, et see jook annab tõesti rohkem vastupidavust ja võhma. Vahepeal ma ei tarvitanud ja tundsin energiapuudust, võtsin uuesti kasutusele ja treeningu ajal tundsin sellist energialaksu. Peedimahl sisaldab suuremas koguses nitraate, mis mõjuvad lihaskoele ja aitavad alandada hapniku hulka, mida lihas vajab pikema pingutuse ajal. Põhimõtteliselt käib see nii, et peedimahl aitab laiendada veresooni võimaldades suuremat verevoolu kudedesse. 

Nii me siis kõik koos hommikul laadisime end peedipulbri, magneesiumi ja süsivesikuid täis pudruga. Stardiks oli vaim valmis ja vaikselt kasvas võistluseelne ärevus. Start algas nagu ikka vabaduse puiesteelt ja sinna jalutades oli õues väga tuuline ja külm. Tegime sooja ja sörkisime vaikselt stardikoridori poole. Mulle meenus kuidas ma eelmine aasta oma esimese maratoni eel Tartus  olin nii närvis, et hommikusöök käis suus ringi ja kõhus keeras. Ma pole kunagi nii närvis olnud enne jooksu, kui ma siis olin.

Keskendunud ja sihikindel pilk 😃

Sellel aastal kadus mul närv juba stardikoridori jõudes ära, sest mind ootas ees poolmaraton ja rada ma juba enam vähem teadsin. Start algas rahulikult, nagu ikka rahvamassi sees väga tempot ei saa võtta. Kohe alguses tahtis tuul mu nokamütsi peast ära lennutada 😃. Sain viimasel hetkel nokamütsi õhust kinni püütud. Ja seda mütsi pidin ma kuni lõpuni pidevalt kinni hoidma, et tuul seda ära ei lennutaks.

Ma mõtlesin, et võtan selle poolmaratoni rahulikumalt, aga rajal olles sain aru, et sellest ei tule midagi välja. Selle massi sees joostes tekib võistlushimu ja ilm oli ka nii jube, et tahtsin selle võimalikult kiiresti ära teha 😃.

Õnneks vihma me väga palju ei saanud, aga tuul oli korralik ja sellega pidi võitlema igal sammul. Ja kuradi külm oli ka, mul reaalselt käed olid nii ära külmunud lõpuks, et ma ei tundnud oma käsi. Vahepeal läks külmast pulss ka nii alla, ma mõtlesin, et siia rajale ma nüüd suren 😃. Külmavares nagu ma olen. Üritasin siis jalgu kiiremini liigutada, et sooja saada. Vahepeal jõudsin veel mõelda, jumal tänatud, et ma maratoni siia  ei tulnud jooksma 😃. 

Üldiselt oli enesetunne rajal hea ja energiat jagus. Väljaarvatud need jubedad tõusud, mis vahepeal olid. Kõige jubedam muidugi see kuulus Lossi tänava tõus Toomemäel raja lõpus. Oi kuidas ma ropendasin mõtetes, kui sellel tõusul üles rühkisin. Isegi vist korra sai kõva häälega üks roppus välja öeldud 😃. Üles jõudes nägin kahe tunni tempomeistrit ja ütlesin talle torisevalt, et miks pannakse lõppu selline tõus 😃. Ta vastas midagi sellist, et hea veel, et alguses sellist tõusu ei ole, muidu jookseksid end kinni. No ja tal oli õigus.

Üks hetk jäi mul hästi meelde, kui minu ees jooksis mees, kelle särgil oli kirjas: “Dream it. Do it.”. Ma lugesin seda ja mõtlesin omaette, et milline lihtne, kuid võimas sõnum. “Unista sellest, tee see ära. ” Hetkeks mõtlesin, et oh ma jään selle mehe selja taha jooksma, aga siis sain aru, et tema tempo oli liiga aeglane minu jaoks ja kaotasin ta hiljem. Aga kuidagi see sõnum kandis mind lõpuni välja ja andis jõudu ja energiat juurde.

Sellel aastal sai lasta medalile graveerida oma nime ja jooksu aja

Ja oi kuidas ma ootasin taas seda punasel vaibal finišeerimist raekoja platsil. Viimase kilomeetri tempo tuli mul 4:49. Ilmselgelt ma tahtsin kiiresti punasele vaibale saada 😃.

Tunne oli muidugi mega hea, kui tehtud sai. Ja taas sain poolmaratoni ajaks alla kahe tunni. Täpsemalt siis 1:58:14, kuigi minu kell näitas 1:57:16. Ma ei tea kumb see siis õige on. Aga ega vahet ei olegi. Tähtis on see, et ma olin suuteline juba teist korda jooksma poolmaratoni alla kahe tunni ja veel millistes tingimustes. Trotsides tuult ja külma.

Olen tänulik oma jooksu seltskonnale, kellega koos sai nädalavahetus veedetud. Eriline tänu muidugi Tiinale, kes Tartus öömaja pakkus ja raja ääres kaasa elas. Ma pole veel teist sellist kaasaelajat näinud. Tal on selline energia ja ta kohe oskab sind ergutada ja paneb sind rajal olles erilisena tundma. Igal jooksuüritusel oleks vaja selliseid Tiinasid 😃. Peale seda energilist kaasaelamist läks ta veel ise 10 km distantsile. Tänaseks on tal muidugi hääl ära, aga küll see tagasi tuleb, et taas järgmisel jooksuüritusel teistele kaasa elada.

Oli üks mega äge ja tore nädalavahetus. Peale jooksu sai käidud veel Crepp kohvikus . Soovitan väga seda kohvikut, kes Tartu satub. Ülimaitsvad soojad salatid ja pannkoogid. Oh kuidas mulle meeldib Tartu linn. See on tõesti üks heade mõtete linn. Ja Tartu linnamaraton jääb alati minu südamesse, sest jooksin seal oma esimese maratoni, mis ei lähe mul eales meelest. Õige varsti aga on ees ootamas mind teine maraton. Kõigest kuus nädalat veel ja ongi ootamine läbi.

Jooksurajal näeme!