Imeline Island: karge, kuid hingematvalt kaunis riik

Tahan jagada ühte imelist seiklust, mis viis mind Islandile-müstilisele saareriigile, mis pakub palju avastamisrõõmu. Imelised vaated, kuumaveeallikad ja sürreaalne loodus. Islandi loodus on lummav.  Suured mäed, liikuvad jäämäed, mustad laavarannad ja mitmed vulkaanid. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt euroopa kõige eksootilisem kant.

Islandil on lambaid inimestest kaks korda rohkem. Algul ma tegin nalja selle väite kohta, aga googeldades leidsin, et see vastab tõele 😃.  Ringi sõites kohtas neid tegelasi iga nurga peal, tee peal, tee kõrval ja mäe otsas. Kohati olid need lambad nagu liiklusupolitsei, sest nad olid tee ääres ja vahepeal ka keset teed. Autoga sõites pidi koguaeg olema ettevaatlik ja kiirust maha võtma.

Vaated olid Islandil  hingematvalt kaunid. Autoga sõites seal juba igav ei hakka, pea käib koguaeg ringi ja peab endale meelde tuletama, et roolis olles peab teed vaatama 😃. Oma jooksutrenne teha oli samuti keeruline. Tahtsin lihtsalt koguaeg seisma jääda ja nautida neid vaateid ja seda sürreaalset loodust. Mis seal salata, vahepeal peatusin ja võtsin välja oma telefoni ning jäädvustasin neid ilusaid hetkeid. Iga päev ei näe ju selliseid vaateid. Need mäed ja maastik olid vahepeal nii sürreaalsed, et tekib tunne nagu oleks kuskil fantaasiafilmis ja kohe astub välja mõni tegelane.

Aga kuidas ma siis Islandile sattusin? Minu ema töötab seal ja mul tekkis võimalus kaasa minna. Olin Islandil kokku kaks nädalat ja maha sai sõidetud autoga pea 3000 km. Nädal olime Lääne-Islandil ja teine nädal Ida-Islandil. Võib öelda, et tegime peaaegu tiiru peale sellele kaunile saareriigile. Autoga sõita on seal suhteliselt hea, teed on heas korras. Väljaarvatud kõrvalised teed, kus on kruusateed ja kurv kurvi otsas. Mina aga nautisin just neid käänulisi teid. Sisemaal pidavat olema ka teid, kuhu pääseb ainult off road autoga.

Ilmastik muutub  teel olles Islandil vahepeal minutitega. Üks hetk sõidad paksu pilve sees nii, et mitte midagi ei näe ja teine hetk paistab päike.  Veider on see, et vahepeal  sõidad pikalt pikalt kilomeetreid täiesti üksinda suures tühjuses, kus pole ainsatki maja ega inimest. Kuulub ju Island maailma hõredamailt asustatud riikide hulka. Maastik on samuti vahepeal selline nagu oleksid sattunud kuu peale, kus pole mitte ühtegi hingelist.

Mis ma seal siis tegin? No võib öelda, et palju sai jooksutrenne tehtud ja maha sõidetud meeletult kilomeetreid nagu ma eelnevalt juba mainisin. Kõige esimesena käisime Sinises Laguunis, mida võib nimetada siniseks pärliks mustade laavaväljade keskel. Blue Lagoon on erksinise veega termaaljärv, millel on imelised raviomadused.

Sinine Laguun on üks elegantseimaid näiteid sellest, kuidas islandlased looduse andi efektiivselt ja korraga mitmel erineval eesmärgil – soojatootmiseks ja turismiarendamiseks – ära kasutada oskavad. Kahe kilomeetri sügavusel asuvatest maa-alustest kuumaveeallikatest pärit vesi muudetakse esmalt auruks, see käivitab Sinise Laguuni kaldal asuva Svartsengi jõujaama turbiinid ja hiljem juhitakse oma töö ära teinud mineraaliderikas vesi looduslikku spaasse.Vesi on laguunis aastaringselt 35-40 kraadi soe ning looduslike mineraalide rohkus koos sinivetikate ja ränimudaga omavad imelist ravitomet. Eriti tõhus pidi see olema psoriaasile ja ekseemidele. Muideks Sinisel Laguunil on veel eraldi kliinik psoriaasihaigetele ja nende raviprogramme peetakse maailmas kõige tõhusamaks looduslikuks raviviisiks.

Lisaks on veel seal spaaosa ja konverentsikeskus. Spaaosa tõmbenumber on muidugi sinise vee ja valgete ränimudast kallastega järveke, millest on raske välja tulla 😃. Kuigi sissepääsu hind on suhteliselt krõbe, siis mina soovitan siiski see koht ära külastada. Hinna sees on ränimask, valitud jook ja rätikukasutus. Lisaks sai kasutada veel Blue Lagooni oma tooteid- šampooni, dushigeeli ja juuksepalsamit, mis olid väga mõnusad ja kvaliteetsed. Minule jääb igatahes Sinine Laguun küll meelde kui üks vapustav kogemus.

Esimese nädala olin Bíldudaluris- külas, mis asub Islandi ühe läänefjordi Arnarfjörðuri rannikul. See on hästi armas väike külake, kus elab 238 elanikku. Bildudalur asub Reykjavikist 375 km kaugusel ja meie sõitsime selle tee maha autoga. Sinna on võimalik lennata ka Islandi siselennuga, mis võimaldab muidugi aega kokku hoida. Aga see sõit autoga sinna oli seda väärt, sest need vaated olid imelised. Küla lähedal on looduslik kuumaveebassein, kus saab tasuta käia mõnulemas. Neid kuumaveeallika basseine Islandil jagub ja see teeb kohe kadedaks😃.  Samuti oli külakesest 5 km kaugusel üks imekaunis ja inimtühi rand, kus ma käisin mitmeid kordi jooksmas.

Teisel nädalal võtsime tee ette ida Islandile ühte linna.  Neskaupstaður on linn, mis asub Norðfjörðuri fjordi ääres Islandi idaküljel, Norra mere vastas. See on osa Fjarðabyggði vallast ja 2016. aasta seisuga elab seal 1481 elanikku. Taaskord läbisime selle tee autoga, mis oli 800 km pikk. Aga see sõit ei olnud üldse nii hull, kui tundub, sest läksime lõuna kaudu ja sellel teel on Islandi kõige kaunimad vaatamisväärsused. Esimene peatus oli Skógafoss – juga, mis asub Lõuna-Islandil. Juga on 60 meetrit kõrge ja joa laiuseks on 25 meetrit.

Edasi viis tee mööda lõunarannikut Reynisfjarasse, kus peatusime, et käia Atlandi ookeani musta liiva rannikul. Seal on kõrged looded ja sageli üllatavalt võimsad lained.

Kõige meeldejäävam koht, kus käisin oli Islandi suurim liustik- Vatnajökull. See oli lihtsalt imeline paik, selline tunne nagu oleks kuskile muinasjuttu või filmi sattunud. Selles paigas on filmitud ka mitmete filmide võtted- Bondi filmid ja Troonide mäng. Pindala järgi on tegemist Islandi suurima ja Euroopa suuruselt kolmanda liustikuga. Selle paiga soovitan Islandile jõudes kindlasti oma silmadega üle vaadata.

Jõudes ida Islandile oli seal kõigest 6 kraadi sooja, aga see ei morjendanud mind. Sest sealne loodus oli nii ilus. Kui muidu Islandil väga metsa ei ole, siis idas seda rohelust natukene jagub. Fauna ja floora poolest ei ole Island rikas, küll aga pesitseb seal linnuliik nimega lunn. Pingviini ja papagoi ristsugutis võib lennata 80kilomeetrise tunnikiirusega ja sukelduda 60–100 meetri sügavusele. Neid linde arvatakse Islandil olevat 8–10 miljonit. Lunne käisime ka oma silmaga vaatamas. Need linnud on tõesti ühed erilisemad linnud, keda ma näinud olen.

Ma nautisin oma jooksutrenne Islandil olles veel rohkem. Jah need jooksurajad olid raskemad, sest tõuse oli meeletult palju, aga ma nautisin igat kilomeetrit. See puhas ookeani õhk ja need mäed- sellest ei saa lihtsalt isu täis!

Hetkel, kui kirjutan seda blogi, siis sellest reisist on möödas juba peaaegu kuu. Pidin kohe peale reisi tegema postituse, aga kuidagi on see suvelõpp nii kiiresti läinud. Ja maadlesin vahepeal ka väikese motivatsiooni puudusega. Mõtlesin, et miks ma seda blogi pean üldse. Et keegi ju ei loe seda niikuinii. Aga mõeldes selle üle järgi, siis jõudsin järeldusele, et tegelikult ju vahet ei ole kes ja kui palju loeb. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja endal on hea lugeda kunagi. See on nagu päevik 😃 Teen lihtsalt oma asja.

Igatahes oli üks imeline reis ja ma olen ütlemata tänulik selle eest. Ma sain sellele saareriigile peaaegu ringi peale teha, sest tagasi Reykjaviki sõitsime põhja kaudu ja nägime ka saare teise poole ära.  See on koht, kuhu ma kindlasti veel tagasi lähen ühel päeval. Sellepärast, et palju jäi veel avastamata ja midagi erilist on selles paigas. Mingi ebatavaline ja sürreaalne vibe on seal. Ma ei oska seda kirjeldada. Aga mingeid erilisi tundeid tekitab see koht. Vahepeal tuleb meeletu igatsus Islandi järgi. Ükski koht pole varem selliseid tundeid minus tekitanud. Kes teab, võibolla lähen ühel päeval Reykjaviki maratonile, mis iga aasta augusti kuus toimub. Kõik on võimalik!

Jooksurajal näeme!