Muda, muda ja veelkord muda!

Täna tahan jagada ühte uskumatut seiklust, mille nimi on Mudajooks. Mul õnnestus osaleda 10 km pikkusel Mudajooksul ja muuta sellega oma jooksuoskused täiesti olematuks 😃.  Sest joosta sai sellel rajal minimaalselt. Pigem koosnes see rada roomamisest, ujumisest, hüppamisest ja ronimisest. Ahjaa lisaks veel sai liugu lasta. Väidetavalt oli selle raja pikkus tegelikult 9.6 km, aga rajal olles tundus see pikem kui maraton!

Kuskil pool aastat tagasi kutsus mind üks tore seltskond sellele üritusele ja muidugi olin mina kohe nõus, sest jooksuüritused on minu pidu! Sellel hetkel ma muidugi väga ei süvenenud millesse ma end mässisin 😃.  Alles päev enne Mudajooksu hakkasin ma vaatama eelnevate jooksude galeriisid ja oh õudust , mis tunded mind valdasid 😃.  Vaadates neid pilte mõtlesin ma endamisi, et mis jamasse ma end küll mässisin.

Ma olin  enne seda üritust planeerinud endale väikese matka Hiiumaal. Tean tean, ei olnud kõige targem tegu 😃.  Nuusutasin kolm päeva Hiiuma rmk metsarada ja kokku sai läbitud veidi üle 60 km umbes 10 kilose seljakotiga. Tagasi koju sõites praamiga vaatasime koos sõbrannaga galeriid eelmise aasta Mudajooksust. Ja see oli viga, et ma üldse neid pilte vaatama hakkasin. Teinekord on ausalt öeldes teadmatus parem 😃. Kuigi mu jalad olid matkamisest kergelt öeldes nagu pakud, olin ma siiski täis entusiasmi. Olin otsustanud proovile panna oma füüsilise vastupidavuse ja valmis astuma sellesse seiklusesse.

Järgmisel päeval ärgates polnud jalgadel nagu väga vigagi ja oli lootust, et saan kerge jalaga joosta. Ilm oli soe ja päikseline, aga mina otsustasin jalga panna pikad püksid, sest teadjamad hoiatasid, et kui pärast kleiti tahad kanda, siis targem on  jalad ära katta. Jalga sai pandud vanad tossud, millega ma oma esimese maratoni läbisin. Need olid väsinud ja paarist kohast augulised, nii et nendest polnud kahju. Hiljem leidsidki need tossud oma tee prügikasti. Tegelikult tahtsin ma need jätta Mudajooksule, sest seal oli selleks spetsiaalne tossude puhkepaik tehtud. Aga kuidagi jäi see plaan peale jooksu unustuste hõlma.

Rajale läksin ma koos tiimiga. Üksinda ei oleks pooltki vist nii tore olnud. Tiimiga koos rajal olles saad üksteist aidata ja see andis väga palju juurde. Kuigi tegelikult olid kõik inimesed rajal väga toredad ja abivalmis. Enne starti oli mõnus ühine soojendus ja tants ning seiklus võiski alata. Kuigi ma ei teadnud, mis mind ees ootab, olin ma elevil ja ootusärevuses.

Peale läks laul- ja sa rulli, rulli, rulli, rulli muda sees, kuniks uued valged tossud on sul mudased. Tead ju küll seda lugu 😃. Rada algas lootustandvalt, kuid juba õige pea pandi mind proovile. Muda oli kõikjal! Aah unustasin, veel enne muda kostitati meid vahuga, mis oli päris tore 😃. Ja siis algaski 9.6 km mudas lõputut roomamist, takistuste ületamist ja jääkülmas vees ujumist. Kuigi ma olen kaks aastat tegelenud talisuplusega, oli see vesi ikka kuradima külm. Iga sammuga muutusid jalad aina raskemaks, kuna muda kleepus nendele kinni nagu eluaegne sõber, kes keeldub lahkumast 😃.  Vahepeal mõtisklesin omaette, kas ma olen jooksja või mudamaadleja.

Olles mõni aeg läbinud takistusi ja muda, avastasin end ühel hetkel toru ees, kust pidi alla laskuma. See oli minu jaoks üks õudsamaid momente, sest mõte peaga mutta lendamisest polnud just eriti ahvatlev. Aga mul oli selleks oma plaan. Kavatsesin jalgadega hoogu takistada ja see mul ka õnnestus ning suutsin torust alla lasta nii, et pea jäi kuivaks. Kujutan ette, et võisin seal torus välja näha päris koomiline 😃.

Üks kõige õudsam hetk rajal oli siis, kui nagu välk selgest taevast sain elektrit ( või sel juhul pigem veest). Nimelt oli raja äärtes osaliselt elektrikarjus ja üks jupp sellest oli kuidagi mutta sattunud, mida ma ei näinud. Esimene sähvatus oli nõrk ja ma ei saanud arugi, et mis see oli, kuniks teise sähvatuseni, mil kogesin midagi enneolematut. Mulle tundus, et kogu mu keha valgustus elektrisiniseks nagu jõulupuu 😃.

Mu parem jalg surises ja särises veel tükk aega. See oli korralik shokk kehale ja korraks mõtlesin, et siia ma jään. Selle koha peal oli väga paks ja sügav muda, kus oli väga raske liikuda, sest jalgu ei saanud väga liigutada ja ma lihtsalt seisin vahepeal ühe koha peal kinni. Olin nii shokis, et alles peale mitmendat särakat tulin selle peale, et liikuda sellest kohast eemale. Kuidagi mul õnnestus välja roomata sellest kohast ja shokist välja tulla.

Ma ei tea kas ma lõdisesin sellest shokist või jääkülmast veest, milles sai korduvalt ujutud, aga igatahes ma mäletan end vähemalt pool rada värisemas. Võibolla olid need vapruse värinad 😃. See jooks oli minu jaoks üks korralik eneseületus. Ma ületasin sellel rajal oma hirme korduvalt. Kõigele lisaks oli see väga lõbus väljakutse ja see seiklus jääb meelde igaveseks. Kuid minu meelest seda üritust väga jooksuürituseks nimetada ei saa, pigem on see nagu ekstreemspordi üritus 😃.

Kui veel samal päeval mõtlesin , et pole kindel, kas enam soovin sellel üritusel osaleda, siis juba järgmine päev mõtlesin, miks mitte. Soovitan kõigile, kellel elu igav ja otsivad põnevust 😃. Külmaks ei tohiks see üritus kedagi jätta ja huumorit saab sajaga. Üks on kindel, et midagi sellist pole ma varem teinud ja peale seda on mul tunne, et ma olen võimeline kõigeks. Aitäh Mudajooksu korraldajad! Nüüd jääb vaid üle oodata järgmist seiklust, mis mind kõnetab.

Jooksurajal näeme!