Jooks Munamäelt Piritani

Osalesin nädalavahetusel ühel ülipõneval jooksuüritusel. See on selline üritus, mida ma soovitan igale jooksusõbrale. Lisaks on see ülipopulaarne ja ainulaadne Eestis. TipustTopini ehk Munamäelt Mereni on teatejooks, mis müüakse välja loetud minutitega. Seda üritust korraldatakse Eestis aastast 2017 ja idee on pärit USA-st.

Munamäelt mereni teatejooks ei ole võistlus. Selle  peamiseks eesmärgiks on inspireerida inimesi rohkem liikuma ja külastada joostes ilusaid Eestimaa paiku. Sain oma silmaga tõesti taas kinnitust, et meie kodumaa on kaunis.  Jooks toimub kümneliikmelistes tiimides ja osalejate arv on piiratud. Tiime oli kokku 100 ehk siis kokku osales sellel teatejooksul 1000 inimest. Mis on minu arvates fenomenaalne number!

Tipust Topini rada algab Suure-Munamäe tipust ja viib jooksjad läbi Rõuge, Otepää, Elva, Tartu, Palamuse, Porkuni, Tapa, Lehtse, Jäneda, Kõrvemaa, Raasiku ja Saha Piritale. Joostakse avatud liiklusega teedel. Üheskoos läbitakse kokku 337 km, iga jooksja käib rajal kolm korda. Üksiku etapi pikkus jääb 8-16 km vahele ja ühe jooksja poolt läbitud kogudistants on 25-42 km.

Start algas 17. juuni hommikul Munamäelt ja kaheteist minutiliste vahedega lasti jooksjad 5 kaupa rajale kuniks kõik tiimiliikmed olid jooksma pääsenud. Mina olin oma tiimis jooksja number 10 ja mul oli see au, et teha viimane jooks Piritale. Minu esimene jooks pidi algama kell seitse õhtul. Nii et mul oli terve päev aega kaasa sõita tiimiga, ja nautida kaunist Lõuna -Eestit. Nautisin  Otepääd ja käisin Pühajärves suplemas. Ilmataat oli meid kostitanud mõnusa suvise soojaga ja päikesega. Kui mõni võibolla kirus ja vandus, et liiga palav, siis mina nautisin täiega. Jooksmine ja kuum ilm muidugi ei ole hea kooslus, aga kuna tegemist ei ole võistlusega, siis ei pea rajal hullu tempot tegema. Kuigi mis seal salata, esimesed kaks jooksu olid minul päris tempokad.

Minu esimene jooks algas Tartu külje alt Külitsest ja lõppes Tartus muuseumi teel. Selleks ajaks olin ma veidi juba ootamisest ja kaasa sõitmisest väsinud, aga kui stardieelne ärevus sisse tuli, siis kadus väsimus nagu niuhti. Minu jooksu pikkus oli 11,9 km ja mõtlesin, et võtan hästi rahulikult. Seda seepärast, et mul pidi seljas olema ohutuse pärast helkurvest, mis ei lasknud väga hingata ja ilm oli päris palav. Millegipärast aga need jalakesed ei tahtnud väga rahulikult võtta ja poole jooksu pealt avastasin, et päris hea tempo on sees. Enesetunne oli ka päris hea, arvestades seda kuidas ma palavusest leemendasin.

Jooksin seal uhkes üksinduses ja mõtlesin omaette, et issand kui nüri on niimoodi üksi joosta. Kuniks äkki ootamatult kostusid selja tagant jooksusammude hääled ja minu kõrvale ilmus üks meesterahvas teisest tiimist. Minu kõrvale ta jäigi ja jooksis minuga ühes tempos lõpuni välja. Jutustasime ülejäänud pool teed ja aeg läks lennates. Jututeemad muidugi keerlesid ümber jooksmise. Millest siis kaks jooksjat ikka räägivad,  kui mitte jooksmisest.

Mida enam lõpp lähemale jõudis, seda rohkem tempo meil kasvas. Ma ei tea kas mu jooksu kaaslane jooksis koos minuga seepärast, et ta tahtis seltsi või ta lihtsalt oli nii hea inimene ja tahtis mulle toeks olla.  Ma ütlesin talle, et ma olen väga halb kaardilugeja ja orienteeruja ning ma pole kindel kas suudan rajal orienteeruda lõpuni välja😀.

Igatahes pool teed jooksime me koos ja lõpp oli mega raske, sest enne finišit oli üks korralik tõus. Terve tõusu aja me peaaegu olime vait, kui midagi suust tuli, siis oli see umbes midagi sellist, et päris hull ikka 😀. Peab ütlema, et sellest oli väga palju abi, et keegi oli kõrval ja sa teadsid, et tal on sama raske. Finišis tuli ta minu juurde ja tänas jooksu eest. Ma ei mäleta mida ma talle vastasin, sest olin nii läbi omadega, aga olen ütlemata tänulik talle. Ilma temata oleks mu jooks olnud poole raskem ja kes teab, võibolla oleksin kuskil ringi ekselnud 😀.

Peale esimest jooksu sai Tartus pesus käidud ja kõht täis söödud. Väsimus andis korralikult tunda, oleks tahtnud hea meelega magama kerida. Natuke sai puhatud ja siis algas sõit edasi, et minna kaasa elama teistele tiimiliikmetele. Minu teine jooks algas hommikul 5.30 ja selleks ajaks ma polnud peaaegu silmatäitki maganud. Sain ainult vahepeal mõneks hetkeks silmad kinni, aga magamiseks seda nimetada ei saa. Minu teine jooks algas Äntu järvede juurest ja lõppes Väike-Maarjas ning jooksu pikkuseks oli 8 km.

Alustasin jooksu väga unisena ja kehas olid magamatusest värinad. Värisesin ja ootasin seal vahetuspunktis oma tiimiliiget, et võtta teatepulk ja edasi joosta. Teatepulgaks oli siis gps, mille sai ümber käe panna. Kogu ürituse aeg sai jälgida jooksjaid gps seadme abil, mis oli väga mugav. Algaski minu vahetus ja peagi sain sooja sisse ja värin kadus. Minust möödus päris palju teiste tiimide jooksjaid. Mõtlesin omaette, et päris hullud ikka teised 😀. Mitte, et mina oleksin väga aeglane olnud,  aga lihtsalt mulle ei mahu pähe kuidas mõni suudab nii kiiresti joosta. Aga kõik jooksjad on erinevad ja erineval tasemel.  Ja tähtis pole mitte see, kui kiiresti joosta, vaid loeb see, et naudid jooksmist. Jooksu armastus on see, mis teeb Sinust jooksja!

Peab mainima, et varahommikul oli päris mõnus joosta. Õhk ei olnud veel nii kuum ja päike ei kõrvetanud. See 8 km läks nagu lennates ja tempo oli taaskord päris hea. Üllataval kombel mu jalad ei andnud absoluutselt tunda, et olen juba kaks korda jooksurajal käinud. Väsimus ja magamatus aga andsid korralikult tunda. Oli tunne nagu oleks pidu pannud öö läbi 😀. Tegelikult võib öelda, et see oligi üks tore pidu, jooksu pidu. Nalja ja huumorit oli sellel 337 km-l päris palju. 

Peale teist jooksu sai käidud Aegviidu spordikeskuses saunas ja pesus. Korraldajate poolt oli välja pandud teatud punktid kus sai sauna, pesta ja puhata. See saun ja pesu olid küll nagu taeva õnnistus. Üritasin ka natukeseks silma kinni lasta ja magada. Aga ega väga sellest magamisest midagi välja ei tulnud. Adrenaliin kogu sellest üritusest ja mitte nii mugav magamiskoht lihtsalt ei lasknud sügavalt uinuda. Kõik jooksjad olid nagu silgud reas oma magamiskottides nii sees kui õues😀.  See vaatepilt oli meeldejääv.

Minu kolmas jooks algas Maardu järve äärest ja mina olin viimane jooksja, kes teatejooksu Piritale jõudes lõpetas. Jooksu pikkus oli 11,3 km ja see jooks oli minu jaoks keeruline. Sellel rajal oli väga palju keeramisi ja see kant ei olnud mulle tuttav. Õnneks mul olid abilised, kes mulle teed raja ääres näitasid. Selleks hetkeks olin ma juba nii läbi magamatusest ja ootamisest ning päikesest. Istusin enne oma jooksu tükk aega päikese käes ja vaatasin teiste tiimide vahetust.

Juba raja algul sain aru, et seda jooksu ma nii tempokalt ei tee. Ja ega ei olnudki vaja, sest see ei ole ju võistlus. Üllataval kombel see 11 km läks siiski nagu lennates. Vahepeal ekslesin veidi, seisin nõutult ja mõtlesin, et kas ma olen ikka õigel rajal 😀.  Jalad pidasid ilusti vastu, ei andnud kuskilt valu tunda. Palavus muidugi oli tappev ja kurnatus magamatusest andis tunda. Enne Piritat jooksin osadest jooksjatest mööda ja soovisime üksteisele jõudu. Kõik olid nii rõõmsate nägudega, sest lõpuks ometi oli finiš nii lähedal.

Ja saabuski kätte see hetk, kus jõudsin Piritale. Oi see tunne oli mega hea, et ei oskagi kirjeldada. Veel kolmsada meetrit enne finišit liitusid minuga kõik ülejäänud üheksa tiimiliiget. Nii me kõik koos selle teatepulga Munamäelt mereni tõimegi. See teekond oli täis higi ja vaeva, aga ka nalja ja rõõmu. Kuigi oli kuradi raske, siis juba poole ürituse ajal mõtisklesin, et mina tahan järgmine aasta taas osaleda.

Iga jooksusõber võiks vähemalt korra selle teekonna ette võtta. Tegelikult ei pea isegi jooksusõber olema, peab olema lihtsalt piisavalt seiklushimu. Seiklust sellel teekonnal jagub. Ma olen väga tänulik, et mind sellele seiklusele kutsuti. Sain kinnitust, et jooks ei ole lihtsalt sport. Olen tänu jooksule tutvunud nii paljude toredate inimestega ja kogenud nii palju häid emotsioone.

Aitäh TipustTopini korraldajatele, teete tänuväärt tööd. Olgugi, et see teekond on kurnav, siis tegelikult see kasvatab inimesena. Õpetab raskustega toime tulema, nii jooksurajal kui päris elus. Läbisin kokku 31 km ja need kilomeetrid jäävad meelde veel pikaks ajaks.

Jooksurajal näeme!