Istun hetkel keset tuhande saare rahu ja vaikust, taustaks linnulaul ning merekohin. Päike paistab ja õhus on kevadet, aga õhk on siin veel nii jahe. Asun keset kaunist loodust ja aeg justkui peatub siin. Olen keset Läänemerd, kus on suur hulk saari üksteise otsa ja lähedusse kuhjunud. Viimase loenduse andmeil on neid 6500. Üheskoos moodustavad nad autonoomse rootsikeelse Ahvenamaa, ühe kauneima saarestiku piirkonna kogu maailmas. Maist augustini on siin enim päikesepaistelisi päevi Põhjamaades.

Esimest korda tõi elu mind Ahvenamaale aastal 2010 ja armusin koheselt. Nüüdseks olen käinud siin juba nii mitmeid kordi, et lugemine on juba sassis. Aga iga kord kui tulen, siis tunnen end nii koduselt ja mingi kummaline rahu tekib sisse. Võibolla on see tingitud sellest, et siin on imeline loodus ja ümberringi vesi, mis mind alati kohale toob ja rahustab. Ahvenamaa algne nimi muinaspõhja keeles oli Ahvaland, mis tähendab “veemaa”. Mind tõmbab vee poole, veel on rahustav ja tasakaalustav toime nii selle sees olles kui lihtsalt seda vaadates.

Ma ei ole väga tihti haige, aga minu enesetunne hetkel kirjutades ei ole nii “ilus”, kui siinne loodus. Päev enne siia tulekut jäin haigeks ja olin õhtul palavikus ning ei suutnud teha midagi peale magamise. Hommikul ärgates oli palavik kadunud, aga nõrkus veel kimbutas. Otsustasin siiski minna õhtul laeva peale, sest ma olin seda lühipuhkust oodanud ja ma vajasin seda.

Viimasel ajal on nii palju stressi olnud ja aega iseenda jaoks ääretult vähe. Tunnen, et olen nagu orav ratta peal ja energiast jääb puudu. Olen keskendunud personaaltreeneri koolitusele. Äsja saigi koolituse osa läbi ja nüüd on käsil eksamiteks ja lõputööks valmistumine. Mitte, et mulle ei meeldiks see teekond. Ma olen väga rahul, et selle tee ette võtsin. Aga kuna lisaks sellele on minu elus töö ja muud kohustused, siis on see teekond olnud väljakutsuv.

Viimasel ajal tundsin väsimust ja energiapuudust. Mis seal salata, ka unetundidest jäi puudu. Pingutasin ka vahepeal jooksutrenni ja jõusaaliga üle ja sinna sekka veel koolistress. Ja polnudki vaja enam rohkemat, et keha ütleks ei, aitab nüüd. Suur rahmeldamine viib keha stressi, organism hakkab tootma stressihormoone ja asub “võitlusse”. Kui me end ei lõdvesta, kurnab organism “võitlusega” oma süsteemid ära. Nii juhtus ka minuga, minu organism väsis lihtsalt ära. Õnneks oli mul see nii täpselt ajastatud. Keha nagu teadis millal võib süsteemi “pausile” panna.

Miks ma seda kõike kirjutan? Sellepärast, et olen aru saanud, et olen tahtnud olla ülimalt tubli ja olen ignoreerinud märke, mida mu keha on andnud. Oleksin juba siis pidanud võtma trennidega vaiksemalt ja rahulikumalt, kui tundsin esimesi väsimuse märke. Samuti oleksin pidanud keskenduma rohkem kvaliteetsemale unele. Minu magamamineku ajad on viimasel ajal veninud hilisele ajale. Aja puuduse tõttu ei ole ma ka alati toitunud kõige paremini. Ja veel lisaks olen ma krooniline ülemõtleja ja kipun üle stressama. Üritasin trennidega oma stressi leevendada, aga kui keha ei saa piisavalt puhkust ja kütust, siis tekib nõiaring. Tagant järgi tarkus on muidugi see kõige suurem tarkus. Aga eks oma vigadest me ju õpime.

Konstantne stress ei ole hea. Stress peaks toimuma lainetena, kuid probleemiks muutub ta siis, kui see laine muutub väga suureks või hoopis konstantseks – ilma tõusude ja langusteta. Pideval stressitasemel on tugev mõju ka sinu sportlikule sooritusvõimele. Sinu keha ei tarvita toitaineid enam nii, nagu ta teeks seda tavaolukorras, mis tähendab, et sa ei saa oma kütust põletada täisväärtuslikult, ja see langetab sinu füüsilist võimekust.

Toitainete omastamise kõrval on spordis ka oluline roll füüsilisel taastumisel ja hea kvaliteediga unel. Kuna kortisool osaleb ka unetsüklite regulatsioonis, on sinu uni ka tavaliselt häiritud, mis mõjub ka taastumisele. Sellest tekib tihtipeale salakaval nõiaring, kus võid väsimuse tõttu veel rohkem stressi minna ja selline tsükkel kordub päevast päeva, põhjustades väsimusele lisaks ka füüsilisi probleeme.

Nüüd ma siis olen siin keset saari ja üritan puhata ning oma akusid laadida. Laen end täis siinsest puhtast mereõhust ja kaunist loodusest. Loodusel on väga suur mõju meie tervisele, nii vaimsele kui füüsilisele. On tehtud uuringuid, kus on leitud, et looduses liikumine alandas kortisooli taset (stressihormoon). Lisaks vähenes sümpaatilise närvisüsteemi osa (osa inimese närvisüsteemist, mis aktiveerub ohu- ja stressiolukorras), vererõhk ja pulsisagedus. Tulemused näitasid ka paremat meeleolu ja vähenenud ärevust.

Hetkel üritan keskenduda sellele, et ära lõpetada personaaltreeneri koolitus ja enda treeningutega võtan tasa ja targu. Ära ma ei jäta kindlasti trenne, sest sport ja liikumine on ülioluline osa stressi leevendamisel, aga ma teen seda targemalt ja jälgin oma keha. Võtan aega rohkem iseendale ja jälgin, et keha saaks taastuda.

Teadlikku treenimist!

Laen akusid vee ääres

Autor: Gerda

Olen kunagine spordikauge naine, kellest tänaseks on saanud heas mõttes trennisõltlane. Peale oma elu esimese maratoni läbimist olin täis eufooriat ja õnnetunnet. Istusin maha ja kirjutasin kõik välja, mis minu seest tuli. Endalegi üllatuseks avastasin, et ma naudin kirjutamist ning sündis mõte hakata blogi pidama.

Minu järgmised võistlused