Seekord tuleb teistmoodi postitus. Ma lihtsalt tunnen, et see on midagi, mida soovin jagada.Teema, millest tahan rääkida, on aja iseendale võtmine. Selle all ma mõtlen seda, kus sa päriselt võtad aja maha.Teed midagi iseenda jaoks ja oled oma mõtetega üksi. Olgu selleks siis jooksmine, jalutamine või näiteks mõne raamatu lugemine. Või mis iganes sulle meeldib teha. Põhjus miks ma sellel teemal kirjutan on selles, et mul endal tuli enne jõule tugev taipamine, kui oluline see tegelikult on. Mul oli jõulueelsel nädalal palju tegemist ja aega nappis. Jõudsin jooksurajale ainult korra ja kui ma siis reede õhtul lõpuks jooksma läksin, sain ma aru kui oluline on võtta aega iseendale. Olin töönädalast nii väsinud ja mõtlesin, et teen ühe lühikese jooksu. Lõppes see ikka 10 km ringiga, sest mu jalad lihtsalt ei tahtnud seisma jääda. Ja mis kõige olulisem, mu pea sai selgeks. Tundsin kuidas korraga oli kadunud see jõulueelne ärevus ja stress. Mu suu oli terve tee kõrvuni ja ma ei suutnud naeratamist lõpetada. Kui keegi oleks mulle vastu tulnud, siis vist oleks arvatud, et see on kuskilt asutusest ära põgenenud. 😀 

Nii lihtne on end ära kaotada oma igapäeva töösse, tegemistesse ja teiste eest hoolitsemisse. Sageli me ei taipa, kui palju me paneme oma aega tegevustesse, mis meid ei teeni tegelikult. Ja kui vähe me tegeleme iseendaga, oma keha ja vaimuga. Me lükkame asju pidevalt edasi ja mõtleme, et tegeleme nende asjadega, mis meeldivad, siis kui on aega. Aga mis siis kui seda aega ei tulegi? Kui lükkad pidevalt edasi tegevusi, mis sulle rõõmu valmistavad ja head tunnet tekitavad, siis saab lõpuks sinu “tass” tühjaks. Kuhjuvad negatiivsed, masendunud tunded ning lõpuks sa ei jaksa enam teha midagi. Halvad mõtted ei lase enam millegi üle rõõmu tunda ja nii süveneb masendus veelgi. Olen selle kõik elus korduvalt läbi teinud.

Tee nimekiri nendest tegevustest, mis sulle meeldivad ja mida tahaksid teha. Aga mille jaoks sul pole aega olnud või pole veel proovinudki. Lihtsalt leia nende jaoks aega ja õpi oma aega planeerima. Minul oli varasemalt väga raske leida aega jooksmiseks. Ma pidevalt lükkasin edasi jooksma minemist ja justkui saboteerisin iseend. Kui ma hakkasin maratoniks treenima, siis ma tegin teadlikult otsuse, et nii nüüd ma leian selle aja, et treenida. Tegelikult kõik algabki otsusest. Kui sa teed otsuse ära, mida sa tahad ja miks sa tahad, siis edasi on juba lihtne. Sageli me isegi ei tea mida me päriselt tahame ja miks me midagi teeme. Siit ka soovitus-võta aega iseendale, et olla nii iseendaga kui oskad, nii üksi kui oskad ja lihtsalt lõdvestu. See on parim, mida iseendale kinkida saad.

Muidugi lisaks enese sisse vaatamisele ja oma vaimu eest hoolitsemisele, on väga tähtis oma keha eest hoolitseda. Juba 30 minutit liigutamist iga päev suurendab meie organismis serotoniini tootmist, mis on tuntud ka õnnehormoonina. Pole siis ime, et ma peale maratoni olin täis õnnehormoone ja seda õnne jagus veel pikaks ajaks. Liikumine annab muidugi ka parema tuju ja parema une. Treening on ka kui ravim krooniliste haiguste vastu. On tehtud uuringuid, kus on selgunud, et heas kehalises vormis inimestel on suurem aju, parem mälu ja selgem mõtlemine. Samuti on leitud tõendeid, et kehaline treening aeglustab vananemisprotsesse ja vähendab vanusega kaasnevate haiguste riski. On tehtud kindlaks, et teatud aju osades vabanevad jooksmise ajal opiaadid ehk rahustavad keemilised ained. Need ajupiirkonnad reageerivad ka näiteks armastusele. Mõõdukalt pingutades(näiteks tempojooksul) ja rühmatreeningul vallanduvad endorfiinid ehk heaoluhormoonid.

Mina olen enda jaoks avastanud jookmise- mis on minu kirg ja mis aitab minu akusid laadida. Lisaks sellele, et ma armastan joosta, annab see mulle võimaluse olla iseendaga üksinda. Kui ma jooksen, siis ei ole mu peas pidevalt seda blablablaad. Kõik vaibub, olen ainult mina ja liikumine. Muidugi on tore ka koos teistega joosta, aga jooksmine on väga hea võimalus vaadata enda sisse. Minu teine lemmik tegevus on jõusaalis käimine. Mul on tunne, et kui ma neid raskuseid tõstan, siis samal ajal ma muutun ka vaimselt tugevamaks. On tehtud ka uuringuid ja leitud, et regulaarne raskuste tõstmine leevendab depressiooni ja vähendab riski tulevikus depressiooni küüsi langeda. Huvitav oli tõsiasi, et pole vahet kas jõusaalis käidi kaks või viis korda nädalas.

Võta aasta lõpus aeg maha ja kirjuta üles need asjad, mida sa tahad uuel aastal teha. Need tegevused, millega sa tahad rohkem tegeleda. Tee endale kasvõi plaan millal sa mida teed. Ja kindlasti mõtle miks sa tahad seda teha. Kas see on tõesti sinu seest tulev soov? Kui sa oled otsustanud, siis hakka tegutsema ja tunne rõõmu nendest tegevustest. Naudi ja tee seda, mis südant soojendab. Ja kui tunned, et tahad terve päev teki sees rullida, siis tee seda. See on täiesti okei. Ära tunne sellepärast süüd. Mõnikord on vaja lasta kehal puhata ja lihtsalt olla. Kuula oma keha, see ei valeta kunagi. Ära lihtsalt unusta end sinna teki sisse. 😀 Mõnusat aasta lõppu ja ma soovin, et kõik inimesed leiaksid aega olla iseendaga.

Jooksurajal näeme!

Mina rabas iseendale aega võtmas

Autor: Gerda

Olen kunagine spordikauge naine, kellest tänaseks on saanud heas mõttes trennisõltlane. Peale oma elu esimese maratoni läbimist olin täis eufooriat ja õnnetunnet. Istusin maha ja kirjutasin kõik välja, mis minu seest tuli. Endalegi üllatuseks avastasin, et ma naudin kirjutamist ning sündis mõte hakata blogi pidama.

Minu järgmised võistlused