Oh sa poiss, oli see vast üks äge jooks. Olen varasemalt osalenud Ülemiste ööjooksul kolm korda ja olen saanud suurepärase elamuse. Ei pidanud ma pettuma ka Narva ööjooksus. Jooksu teeb ägedaks see, et toimub hilistel õhtutundidel ja raja ääres on erinevad punktid, kus mängib ergutav muusika ja erinevate programmidega ergutatakse jooksjaid. Siinkohal minu poolt kummardus korraldajatele. Võiks öelda, et see on tõeline jooksusõprade pidu.
Ma olin algul veidi kahevahel, et kas registreerida end sellele võistlusele, sest teatavasti on ju Narva Eesti teises otsas. Ja nagu kiuste oli veel nädala algul lumetorm, aga õnneks nädala lõpuks oli ilm taas stabiliseerunud. Alustasime oma sõitu laupäeva lõunast lumistel teedel ja kõigest umbes kolme tunniga olime Narva-Jõesuus. Meil oli bronnitud hotell ja käisime veel enne jooksu spaas ja nautisime jõuluhõngulist Narva-Jõesuud. Peale spaad ja õhtusööki oli küll korraks tunne, et keeraks magama 😀. Aga siis tuli kohe meelde see tunne, mis valdab võistluse ajal. See elevus, eufooria ja teiste jooksjatega sellel hetkel ühtekuuluvustunne on miski, mis kaalub kõik üles. Ja muidugi igakord, kui finišisse jõuan on mul tunne, et olen millegi suurega hakkama saanud. Ükskõik mis distantsi ma siis jooksen.
Minuga koos jooksma tuli minu ema. Ma olen teda nakatanud jooksupisikuga, ja see on ka minu eesmärk-innustada teisi rohkem liikuma. Ema on mul ka varasemalt jooksnud ja spordiga tegelenud. Vahepeal on elu lihtsalt läinud nii, et sport jäi tahaplaanile. Mul on hea meel, et ta vaikselt taas tee spordini on leidnud. Ma näen, et see paneb ta silmad särama ja see ongi kõige tähtsam.
Jooks algas Narva Astri keskuse juurest. Jõudsime kuskil tunnike enne starti kohale ja saime oma stardinumbrid kätte. Minu stardinumber oli 228, mis oli minu jaoks eriline, kuna minu sünnikuupäev on 22.08. Mõtisklesin omaette, et tuleb üks hea jooks ja seda see oligi. Terve Astri keskus oli täis jooksjaid, kes soojas starti ootasid. Poes ringi käies tundsid kohe ära, kes on jooksja ja kes mitte. Jõudis kätte stardi aeg ja kogunesime stardikoridori. Kõik jooksjad said teha treeneri ja muusika saatel soojendust. Ilm oli päris krõbe ja tahtmine jooksma hakata oli suur, et sooja saada. Tantsisin, hüppasin ja tegin korralikult sooja. Minu ees üks naisterahvas oli soojendusega nii hoos, et ma sain temalt jalaga löögi oma põlve. Korraks ma mõtlesin, et nonii kas minu jooks lõpeb siin. Aga valu läks ruttu üle, nüüd on mul muidugi sellest ilus suur sinine mälestus põlve peal.
Veel enne starti saime nautida ilutulestikku ja algaski jooksupidu. Ma olin enne starti endale eesmärgi võtnud, et ma kavatsen seda jooksu nautida ja aeg ei ole minu jaoks tähtis. Alustasin rahulikult ja lihtsalt läksin vooluga kaasa. Nautisin ilusat lumist Narva linna. Peab tunnistama, et lume peal oli veidi raske joosta. Vahepeal oli libe ja mõnes kohas oli maas lumepudru, kus jalad käisid risti rästi all. Õige pea olid esimesed ergutajad raja ääres ja see andis nii palju energiat juurde. Tore oli näha kuidas erinevas vanuses inimesi oli raja ääres kaasa elamas. Küll lauldi ja tantsiti ning tehti isegi tuleshowd. Vahepeal oli isegi punkt, kus jooksjad said joosta üle punase vaiba. Kõik selleks, et jooksjad tunneksid end rajal hästi. Mulle jäi eredalt meelde üks vene mammi, kes seisis terve aeg koos oma koerakesega raja ääres. Ma jooksin 10 km distantsil ja see oli kaks ringi. Kui ma teda teisel ringil nägin, oli ta ikka sama õnnelik ja elas vapralt kaasa. Üks paarike istus oma maja ees toolidel, veiniklaasid käes ja nautis jooksu. Ka nii võib jooksmist nautida😀. Oli näha ka majade akendelt pealtvaatajaid ja uudistajaid. Kuskil poole peal oli üks piduliste seltskond, kes olid nii rõõmsad ja oi kuidas kaasa elasid, kätega patsu lõid. Mina muidugi olin ise see, kes kõigile lahkesti patsu tahtis jagada. Lihtsalt energia oli nii hea sellel rajal, et ma vahepeal tantsisin ja viskasin näppe ennast unustavalt. Peaaegu terve tee oli mul nägu naerul. Ainult ühe koha peal tõmbasin tõsiseks, kui üks mees libises ja oleks peaaegu oma jalgadega mulle sisse sõitnud. Õnneks ta riivas mind õrnalt ja ma jäin püsti.
Teisel ringil automaatselt jalad lisasid ise tempot ja möödusin päris paljudest jooksjatest. Isegi üks jõuluvana ja mõned päkapikud jäid selja taha. Enne lõppu oli veel üks tõus, aga seda mõnusam oli tunne, kui jõudsin punasele vaibale finišisse. Kingituseks sai iga jooksja kinkekoti, mis oli täis head kraami. Ma olin täidetud hea energiaga ja ei suutnud naeratamist lõpetada. Jooks teeb tõesti õnnelikuks! Koht 204 ja aeg 57 minutit. Olen 10 km paremini jooksnud, aga nagu ma ütlesin, siis minu jaoks oli see nautlemise jooks. Ema oli mul nii tubli, et sai oma vanuseklassis kolmanda koha, ajaks 1 tund midagi kopikatega. Kokku osales ööjooksul 1384 jooksjat. Neist 10 km distantsil oli 464 osavõtjat, 5 km distantsil ilma ajavõtuta 390 osavõtjat ja ülejäänud jooksid virtuaalselt. Oli üks meeldejääv jooks ja veelkord kiidusõnad korraldajatele. Aitäh, et korraldate jooksjatele selliseid pidusid. Minu võistlused on minu pidu ja seda pidu nautisin ma täiega! Aitäh, Narva!
Jooksurajal näeme!
Vasakul minu ema
Autor: Gerda
Olen kunagine spordikauge naine, kellest tänaseks on saanud heas mõttes trennisõltlane. Peale oma elu esimese maratoni läbimist olin täis eufooriat ja õnnetunnet. Istusin maha ja kirjutasin kõik välja, mis minu seest tuli. Endalegi üllatuseks avastasin, et ma naudin kirjutamist ning sündis mõte hakata blogi pidama.
