Elu pärast maratoni

Peale maratoni läbimist ja õhtul Tartust koju jõudes oli mu keha tohutult väsinud, aga naljakal kombel mu vaim oli nii ergas. Unest ei olnud haisugi ja ma tundsin, et pean kuidagi oma emotsioonid kõik välja saama. Istusin siis maha ja sättisin end arvuti taha. Hakkasin lihtsalt kirjutama ja tegin seda hilisööni. Ma kirjutasin sellest, kuidas ma jõudsin maratoni ideeni ja oma maratoni kogemusest. Endalegi üllatuseks avastasin, et mulle meeldib kirjutada. Ma lihtsalt kadusin sellesse ära, kadus ka ajataju. Peale mitmeid tunde kirjutamist sain lõpuks pea padjale. Unes nägin muidugi kuidas ma maratoni jooksin 😀. Alateadvus ilmselt veel oli maratoni rajal.

Unega oli mul probleeme peaaegu terve nädal. Mul lihtsalt ei olnud und, aga samas väsinud ma ei olnud. Kaks päeva peale maratoni olid veidi jalad kanged ja üks puus kergelt valus, aga muidu enesetunne oli super. Lugesin, et maratoni jooksmine mõjutab närvisüsteemi ja mõjub ka ajule. Pole siis ime, et mul und ei olnud.

Uuesti jooksma läksin ma kuuendal päeval peale maratoni ja tegin 40 minutilise taastava jooksu. Oli väga mõnus trenn, selle viie päevaga ma olin hakanud juba jooksmist igatsema. Ilm oli mega, päike paistis ja värvilised lehed langesid maapinnale. Jooksin ja mõtisklesin omaette, et ma olen ikka üks õnnelik inimene, et mu jalad on terved ja ma saan joosta. Ma ei tea kas ma olen imelik, aga vahel mind sellised mõtted tabavad.

Ma naljatasin lähedastele ja tuttavatele, et maraton avas minus nagu mingid tšakrad 😀. Esiteks ma olin nii õnnelik ja elu tundus palju ilusam. Teiseks ma hakkasin elule vaatama hoopis teise pilguga ja mu pea oli järsku täis igasuguseid ideid ja unistusi, mida veel võiks teha. Selliseid ideid, millest ma varem ei osanud mõeldagi. Ja unistusi, millest ma varem ei julgenud unistadagi. Maratoni läbimine pani mind tundma, et ma olen võimeline kõigeks. Üheks ideeks, mis sündis, oli selle blogi tegemine.

Ma olin juba ammu mõtisklenud, et tahan õppida midagi uut. Kuna töö, mida ma igapäevaselt teen, on pigem kätega tegevus, siis tahtsin õppida midagi, mis vajaks rohkem ajutööd. Hakkasin otsima erinevaid kodulehe tegemise koolitusi. Valik oli väga suur ja lai, aga lõpuks leidsin sellise lehe nagu kodulehekoolitused.ee. Valisin välja personaalse kodulehe tegemise koolituse wordpressi baasil. Koolitajaks Eve Keerus-Jusupov, kelle kohta on mul ainult kiidusõnad. Ta on väga rahulik, kannatlik ja hea õpetaja. Minuga algul seda kannatlikkust oli väga vaja, sest ütlen ausalt, et alguses oli see maailm minu jaoks ikka väga keeruline. Polnud mul varem ei wordpressist ega näiteks SEO optimeerimisest aimugi. Koolitus ise oli veebikoolitus, me kohtusime zoomi teel kord nädalas, mis oli tegelikult väga mugav. Vahepeal muidugi oli ka iseseisvat õppimist ja õpin siiani. Peale koolituse lõppu on veel abi ja nõu aasta aega koolitaja poolt. Sellel koolitusel sündis minu koduleht ja mul ei olnud päris kindlat visiooni algul, mida ma tahan teha. Kõik tuli tegemise käigus ja päris valmis ta polegi veel. Mõtteid ja ideid on veel palju, kuidas lehte edasi arendada.

Kokkuvõtvalt maratoni läbimine justkui muutis miskit minus. Ma muutusin enesekindlamaks ja hakkasin jooksmist veel rohkem nautima. Tekkis tunne, et et keha saab hakkama tegelikult kõigega, ainult vaimu peab veenama. Meid piiravad vaid meie endi poolt valitud mõtted. Isegi oma kõige nõrgematel hetkedel oled sa tegelikult tugev. Mulle meeldib see mõte, et maraton on nagu elu oma tõusude ja mõõnadega, aga sel hetkel kui need mõõnad ületad, mõistad sa, et oled kõigeks võimeline.

Lõpetuseks üks ilus mõte veel. Jookse südamega, mitte jalgadega. Kui sa jooksed südamega, siis unustad ära kõik mida sa ei suuda, ja lihtsalt lähed ja teed seda naudinguga ja südamest. Mina naudin aina rohkem jooksmist ja teen seda südamega.

Jooksurajal näeme!