Minu esimene maraton

Kui ma enne poolmaratoni ei olnud oluliselt närvis, siis nüüd nädal enne maratoni tuli korralik närv sisse. Sest maraton on ju 2 korda sama palju. Või isegi rohkem räägitakse. Kõige rohkem hirmutas mind see teadmatus, mis mind ees ootab. See on ikka kuradima pikk maa! Ma pole isegi kunagi kõndinud nii pikka maad. Aga ma olin kindel, et ma teen selle ära, sest ma olin selle nimel teinud tööd pea pool aastat. Ja mul oli siht silme ees, et ma teen selle ära no matter what.

Bronnisin reedeks Tartusse Vspaasse toa, võtsin kaasa õe ja oma poja. Õhtul sai käidud spaas oma keha turgutamas enne suurt sündmust. Start oli laupäeva hommikul kell 9.30 Vabaduse puiesteel. Magada ma väga ei saanud, sest ärevus oli suur ja ärkasin öösel pidevalt üles. Ärkasin hommikul enne äratust ja kell 8 läksin hommikust sööma. Toit käis suus ringi ja isu väga polnud, aga suutsin kausitäie müslit ära süüa ja veel puuvilju peale. Peale sööki läksin tagasi hotellituppa, panin end valmis ja andsin juhised õele ja pojale, et kuhu ja millal nad raja äärde võiks tulla. Astusin siis hotellist välja ja nägin juba teisi jooksjaid sammumas Vabaduse puiestee poole. Tublimad juba tegid soojendusjooksu. Starti kaasa elama tuli mulle veel üks kallis sõber koos oma sõbrannaga. Muljetasime veel minu emotsioonidest enne starti ja minu ärevus oli nii suur, et pulss oli laes juba enne jooksu. Veel mõned pildid enne starti, väike soojendus ning algaski minu teekond tundmatusse.

11. Tartu linnamaraton 01.10.2022

Enne maratoni sai valida endale grupi, kust stardid eeldatava maratoni aja järgi. Igas grupis oli tempomeister, kes hoidis siis vastavat tempot. Valisin 4:30 grupi ja esimesed 10 km läksid lennates. Samm oli kerge ja enesetunne hea, vahepeal olin isegi 4:30 tempomeistrist ees. Esimeses söögipunktis haarasin kiirelt banaaniampsu ja võtsin mõned lonksud vett. Väga keeruline on joosta ja süüa samal ajal, seda peab veel harjutama. Kogenumatel tundub see lihtne tegevus. Kuna mul endal energiageele kaasas ei olnud, siis järgmises punktis juba sõin kõike- rosinaid, hapukurki ja leiba. Imekombel tundus see kombo isegi hea.

Läbitud sai 21 km ja minu suurim hirm sai tõeks. Mul oli selline pissihäda, et edasi ma joosta ei suutnud. Ma ei tea miks, aga see mõte, et ma pean minema keset maratoni tualetti, oli kuidagi hirmutav minu jaoks. Tegelikult ei juhtu ju sellest midagi, okei sa kaotad aega, aga kas siis parem on hambad ristis edasi joosta? Peale seda jäin maha 4:30 grupist, algas minu teekond uhkes üksinduses. Andis ka tunda väike väsimus, aga tankisin end korralikult spordijoogist ja rosinatest, hapukurgist täis. Sain joosta kuskil 10 km uhkes üksinduses. Vahepeal ütlesid ka mu kõrvaklapid veel üles. Nüüd olin ainult mina ja minu mõtted. Lõpuks ma isegi ei mõelnud midagi, pea oli tühi ja jalad tegid tööd. Olin nagu meditatiivses seisundis-olin hetkes ja täielikult kohal. Kui nägin kilomeetri poste, siis arvutasin lihtsalt , et ahah niipalju veel joosta.

Nii ma siis jooksin seal üksinda üritades mitte ära eksida, sest mõtlesin vahepeal, et kas ma ikka olen õigel rajal. Mitte, et rada poleks märgistatud olnud, aga see oli jälle üks minu hirm lihtsalt, et mis siis, kui ma ära eksin. Vahepeal nägin rajaäärseid vabatahtlike. Mõni elas kaasa ja ütles toetavaid sõnu,aga mõni istus oma telefonis ja ei suvatsenud isegi vaadata, kes mööda jookseb.

Jõudsin 30 kilomeetrini ja nägin kahte tuttavat nägu raja ääres, seest läks kohe soojaks. See annab ikka nii palju juurde, kui näed raja ääres tuttavaid nägusid. Tankisin end siis taaskord hapukurgist, soolast täis ja lidusin edasi. Sees oli hea tunne, et nägin tuttavaid nägusid, kes kaasa elasid. See andis kohe energiat juurde. Pärast pikka üksindust nägin esimest jooksjat ja sain temast mööda. Soovisime veel üksteisele jõudu viisakalt. Noormees vaatas oma kella ja ütles: “Võta rahulikult, aega ju on kella neljani.” Huumor aitab alati ma ütlen! Natuke maad hiljem nägin teda veel kaugelt lehvitades mulle rõõmsalt. Uskumatu kui palju annab jõudu võõra inimese naeratus ja kaasaelamine. Sealt edasi nägin juba mitmeid jooksjaid ja nii mõnestki sain mööda.

Jõudis kätte 35 kilomeeter ja väsimus oli selleks ajaks juba korralik. Jalad olid all tuimad ja tundetud, aga kordagi ei olnud mõtet, et annaksin alla. Nägin paljusid jooksjaid, kes olid hädas krampidega ja mõtlesin veel, et pean vist tänulik olema, et mul neid veel pole olnud. Ma ei tea kas asi oli selles, et ajasin endale sisse hapukurki soolaga päris palju, aga krampe mul ei tekkinud lõpuni välja.

See pilt on tehtud kuskil 35 km juures, näost ei ole küll näha väsimust 😀

Pean tunnistama, et viimased umbes 7 km olid ikka päris rasked, aga imelikul kombel ma nautisin seda siiski. Mida lähemale lõpp tuli, seda rohkem väsinuid ja krampides jooksjaid nägin tee peal. Oli näha, et igaüks võitles iseenda ja väsimusega. Tore oli see, et mida enam lõpu poole hakkasin jõudma ja Raekoja plats lähenes, seda rohkem oli kaasaelajaid. Vahepeal oli üks punkt, kus kaugelt mikrofonist üks mees karjus jooksjatele ergutavaid lauseid. Minule ta karjus midagi sellist: “Sa oled nii tubli ja elagu lehvivad patsid!”😀. Mul oli hobusesaba ja eks mu punane lehviv pats paistis kaugele. See pani mu suu kõrvuni ja andis energiat juurde. Järgmisena oli üks väike poiss üksinda raja ääres, kes toetas kõik jooksjaid nii armsalt. Mina küsisin tema käest: “Kas patsu ka saab?”, tema silmad läksid selle peale särama ja ta vastas: “Muidugi!”. Mäletan veel, et  oli üks vanem proua oma aias värava taga ja ta hõikas: “Te olete nii tublid ja ainult 3 km veel minna!”. Mina vastasin selle peale: “Muidugi, mis see siis enam minna on, nagu nohu ju!”. Proua hakkas selle peale kõva häälega naerma. Mõtlesin omaette, et nii tore, sain kellegi päeva rõõmsaks teha.

Veel enne lõppu nägin oma õde ja pojakest raja ääres, taaskord pani see mind särama ja andis jõudu juurde. Nüüd jäi veel viimased jõupingutused teha ja jooksin veel mitmetest jooksjatest mööda. Enne finišit Toomemäel oli üks korralik tõus, kus ma paarsada meetrit kõndisin ja ma ei olnud ainuke. See oli ka ainuke koht, kus ma kõndisin. Selle sama tõusu peal nägin vastabiellunud pruutpaari ja soovisime koos teiste jooksjatega noorpaarile õnne. Lõpuks hakkas paistma lõpp ja kuskil 800 meetrit enne finišit jooksis minust mööda järsku üks härra küsides minu käest: “Millal see finiš küll tuleb?”. Mõtlesin, et ma ei saa lasta enne lõppu endast niimoodi mööda joosta, võtsin enda viimase jõu kokku ja möödusin temast. Taaskord küsis ta vaevaliselt, et millal see punane vaip ometigi tuleb. Mina vastasin, et kohe kohe ja panin täiskiirusel edasi. Jõudsin Raekoja platsile punasele vaibale ja tõstsin käed nagu oleksin olümpiakulla võitnud. Ajaks sain 4:39:24 ja ma olin sellel hetkel maailma õnnelikum naine. Mäletan, et minu esimene mõte oli, et ma tahan veel ja joosta veel paremini.

Kõndisin komberdades nagu saja aastane telki oma diplomi ja särgi järgi. Panin tähele, et üks mees muigas nähes mind niimoodi naljakalt kõndimas. Naeratasin talle rõõmsalt vastu. Esialgu oli kõndida päris kummaline ja ma kujutan ette, et nägin välja päris koomiline. Oma vaimusilmas ma olin ette kujutanud, et kui ma finišisse jõuan, siis oksendan või kukun kokku suurest väsimusest ja hakkan nutma. Aga ei midagi sellist, vastupidi mu suu oli kõrvuni ja ma ei suutnud naeratamist lõpetada. Neid tundeid tegelikult ei oskagi kirjeldada. Sellest saab aru ainult see, kes selle ise läbi teeb. Ja need tunded valdavad mind siiani. See on lihtsalt uskumatu, milleks on inimkeha võimeline. Ja millised võimsa positiivse laengu annab üks maratoni läbimine. Mul on tunne,et ma olen nüüd kõigeks võimeline. Ja ma kahtlustan, et siit sai alguse sõltuvus. Ma tahan veel maratoni läbida ja teha seda veel paremini. Üks minu unistus on joosta maratone kunagi kuskil välismaal. Unistused on ju täitumiseks!

Jooksurajal näeme!