Teekond esimese maratonini

Minu teekond maratonini algas ühest raamatust, mida ma lugesin mõned aastad tagasi. Raamatuks “Jooks elu eest “, autoriks Rachel Ann Cullen. Depressiooni põdeva ja valede suhete ning karjäärivaliku käes kannatava Racheli  ainsaks toetuspunktiks elus on šokolaad ja alkohol. Selles piinavas vaimses nõiaringis paneb ta jalga oma vanad jooksutossud aimamata, et see samm võib teda terveks ravida. Teos sisaldab tema päevikusissekandeid alates teismeajast kuni Londoni maratonini välja. Raamatus ei ole väga palju jooksust endast kirjutatud, pigem on rohkem jooksust elu eest. Kuidas see teda aitas ja tema elu muutis.

Kuidagi see raamat mind mõjutas nii, et pani tahtma ka ise maratoni joosta.  Mõtlesin, et nii inspireeriv kuidas jooksmine võib ühe inimese elu muuta. Olen ka mina tundnud rasketel aegadel kuidas jooksmine aitab pea tühjaks saada ja pärast on kergem oma muredega tegeleda. See tunne, kui jalad liiguvad ja pea on tühi ning märkamatult oled läbinud kilomeetreid, on lihtsalt nii hea, et tekitab sõltuvust.

Lisaks sellele raamatule sattus mu kätte veel üks jooksuteemaline teos. Selleks oli  “Rabajooksust alastimaratonini. Miks on täna hea päev jooksmiseks? “, autoriks Janek Oblikas. Janek on harrastusspordiveebi Marathon100 eestvedaja. Ta on täiesti tavaline ilma sporditaustata inimene. Raamatus räägib ta oma teekonnast sajanda maratonini, mille hulka kuulub maailma suurim New Yorki maraton, kui maailma esimene alastimaraton. Tema teekond ei ole olnud kerge, aga see on viinud teda nii ägedatesse kohtadesse, ja ta kirjeldab oma teekonda nii humoorikalt ja kaasahaaravalt. Peale seda lugemist tekkis mul tunne, et ma tahan kohe minna ja maratoni joosta. Mida ma muidugi ei teinud, sest igaüks peaks teadma, et maratoniks tuleb ette valmistada. Minu jaoks tundus üldse maraton midagi võimatut ja ainult imeinimeste  ja sportlaste pärusmaa. Tänaseks ma tean, et kõik on võimalik ja me oleme võimelised kõigeks. Meie meelel on uskumatu võim meie keha üle.

Raamatutest inspireerituna hakkaski idanema minu peas mõte, et ühel päeval jooksen maratoni. Aga aeg ei olnud veel õige. Kuid jooksmist ma ära ei unustanud. Jooksin vahelduva eduga pausidega edasi. Möödus umbes paar aastat ja minu peas käis klõps, ja tundsin, et nii nüüd on see aeg käes. Algul tundus kõik nii hirmutav. Pähe tekkis miljon mõtet, et kuidas ja mismoodi. Ma ei teadnud kas hakata iseseisvalt treenima või otsida treener. Lugesin ja otsisin infot kuni lõpuks otsustasin treeneri kasuks. Väga paljud inimesed soovitasid Sparta spordiklubi ja treener Toomas Tarmi. Võtsin soovitusi kuulda ja valmisidki esimesed kavad, mille järgi treenima hakkasin. Osalesin aegajalt ka ühistes jooksutrennides, mis minu jaoks olid mega rasked ja panid korralikult proovile. Algul mõtlesin, et millesse ma end küll mässisin, aga pikapeale hakkasin seda kõike nautima. Minu treeningud ei läinud sujuvalt, teele sattus ette ka takistusi. Suure koormuse tõttu olid esimesed vigastused platsis, mis esialgu tegid väga õnnetuks. Meel oli nii valmis, aga keha kahjuks mitte. Sain abi füsioterapeudi juurest ja võtsin koormust vähemaks. Siinkohal pean tänama oma treenerit, kes julgustas, et see on mööduv ja kindlasti saab asja korda. Üsna varsti olin tagasi jooksurajal. Seekord tasa ja targu.

Suvi möödus minul joostes. Ükskõik kuhu ma läksin nädalavahetustel või puhkuse ajal, alati olid kaasas tossud ja jooksuvarustus. Jõudis kätte lõpuks sügis ja kilomeetrid läksid pikemaks. Tundsin end hästi ja tundus, et minu jalad olid samal arvamusel. Veel enne maratoni sai läbitud poolmaraton Tallinna maratonil. Jooksin esimest korda sellel üritusel ja esimest korda elus poolmaratoni. Protokolli sain aja 2:05:57. Enesetunne oli hea ja tundsin, et energiat oli ülegi. Maratoni ootusärevus aina kasvas. Mõtisklesin endamisi, et kui ma nüüd poolmaratoni ära tegin, siis mis see maraton enam joosta on. Ma ei olnud siiani end maratonile kirja pannud, sest ma polnud kindel, et millal täpselt ja kus ma jooksen oma esimese maratoni. Nüüd aga oli plaan olemas. Mõeldud, tehtud ja panin end kirja Tartu linnamaratonile 1.oktoobril. Nüüd oli veel jäänud kolm nädalat treeninguid ja ootusärevus aina kasvas. Järgmises postituses kirjutan oma esimesest maratoni kogemusest lähemalt.

Jooksurajal näeme!