Kuidas minust sai jooksja

Ma olen terve elu olnud suhteliselt spordikauge inimene. Kooli ajal ma ei sallinud kehalise kasvatuse tunde ja veel vähem jooksmist. Meil oli koolis igal aastal traditsiooniline 5 km pikkune suurjooks ja ma üritasin end alati sellest kuidagi vabaks saada. Mäletan, et ühel aastal keegi komistas stardis mu otsa ja ma kukkusin ning väänasin jala välja. Selle asemel, et nutta, olin mina maailma õnnelikum laps. Sest ma sain aru, et ma ei peagi edasi jooksma.

Ma ei teagi kust selline “spordiviha” tuli. Ise ma panen selle teismeea süüks, sest ma olin suhteliselt raske pubekas. Mingi aeg ei saanud ma üldse aru, kellele seda kooli vaja on, ja veel vähem kehalise kasvatuse tunde. Õnneks keskkoolis ikka tuli aru pähe lõpuks, aga sport oli ikka kauge minu jaoks. Mitte, et ma üldse poleks end elus liigutanud, seda mitte. Mulle väga meeldis käia showtantsus ja kolm aastat sai käidud ka võistlustantsus. Tants on mulle ka hiljem meeldinud ja olen erinevates trennides käinud. Jooksmine aga ei tulnud kõne allagi. Mul oli alati kehalise kasvatuse tundides joostes vere maitse suus ja tunne, et ma suren kohe ära.  

Jooksmine tuli minu ellu alles umbes 30- aastaselt. Vahetasin töökohta ja minu uus töökaaslane oli sellel hetkel tohutu jooksufänn, ja kuidagi suutis ta minule selle jooksupisiku nakatada. Shout-out to Pilleriin-kui sa seda loed, siis tea, et Sina oled süüdi! 😀

Sealt alates hakkasin iseseisvalt jooksutrenne tegema ja tulid ka esimesed rahvaspordi jooksuvõistlused. Mäletan oma esimest võistlust Maijooksul siiani väga selgelt ja eredalt. Ilm oli mega palav ja ma pingutasin hullupööra nii, et hiljem pea valutas. Aga ma olin õnnelik ja uhke, et selle ära tegin. Mäletan, et kord osalesin veel ühel instagrami väljakutsel. Osalemiseks pidi jooksma septembri kuu jooksul 100 km. Tegin selle hambad ristis ära ja väljakutse viimasel päeval sai joostud viimased 10 km. Ma polnud varem kunagi nii palju jooksnud ja see tunne, kui see lõpuks tehtud sai, oli mega hea.

Nii ma siis olen jooksnud vahelduva eduga umbes 5 aastat.Vahepeal on olnud mul pause jooksmisel. Peamiselt sügistalvisel ajal, sest minu arvates ei olnud väga mõnus joosta libedaga või lörtsiga. Tean, et õige jooksja ei vali ilma, aga ju ma siis polnud veel õige jooksja. Alles sellel 2022 aasta talvel hakkasin ma jooksutrenne õues tegema. Ilusa valge lumise vaiba peal ja kerge miinusega on jooksmine puhas nauding.

Võib öelda, et teadlik jooksja sai minust 2022 aasta kevadel, kui hakkasin oma esimeseks maratoniks treenima. Sinnamaani ma jooksin lihtsalt oma lõbuks. Mitte et lõbu nüüd ära oleks kadunud, aga ma sain teadlikumaks, kuidas targalt joosta. Hakkasin teadlikumalt treenima koos treeneri abiga. Selle aja jooksul õppisin ma nautima jooksmist veel rohkem ja tõeline murrang oli peale maratoni läbimist. Sain aru, et see ei jää minu viimaseks maratoniks. Tundub, et sellest hetkest jäin sõltuvusse. Võib öelda vist, et see on hea sõltuvus. Ja ma ei kavatse sellest sõltuvusest vabaneda.

Jooksurajal näeme!